Hiljuti rääkis mulle üks noor mitme lapse isa, et nende küla lasteaias Jõgevamaal jäeti isadepäeva tähistamine ära ja asendati perepeoga. Mis teha, kõik pereisad on Soomes. Siis selgus, et ta isegi, Nõo lennunduskooli lõpetanud noor spetsialist radaritehnika alal, läks hiljuti Soome bussijuhiks. Pere vajab ülalpidamist ja isa jõuab nüüd vaid kord kuus koju.
Meie ministrid ütlevad selle kohta, et noored otsivad ikka laias maailmas õnne!
Akadeemik Endel Lippmaa peab välismaale siirdumist isegi väga heaks ja hoiatab eestlasi vasakpoolse võimu eest.
Riik manipuleerib rahvaloenduse andmetega
Oma üleoleva suhtumisega tuntuks saanud riigijuhid püüavad väljarände teemat kui ebamugavat hoopis vältida või moonutavad arve. Näiteks räägib valitsus alla 25 000-st elanikust, kes viimase kümnendi jooksul Soomes tööl käib. Arvesse on läinud need inimesed, kes end ise pendelrändajaks tunnistanud ja jagavad end Eestimaaga. Samas on naaberriigi andmetel Soomes püsivalt elavaid ja töötavaid eestlasi 60 000. Nagu näeme, on arvud üsna erinevad. Rahvaloenduse andmete tõepärasust ei ole ju saanud algusest peale tõsiselt võtta, sest kasutatud on mitmesuguseid huvitavaid trikke, et näidata Eesti elanike arvu suuremana, kui see tegelikult on.
Näiteks on ju kirja pandud kõik Eestis elavad välismaalased kui Eesti elanikud. Keegi pole nendelt küsinud, millal on nendel plaanis siit päritolumaale tagasi minna või mõnda teise riiki suunduda ja millal nende töölepingud lõpevad. Kirja on pandud ka kõik välismaal elavad eestlased, kes ei pidanud võimatuks siia kunagi ehk naasta.
Enam kui veerand miljonit inimest vähem
Kui tõele näkku vaadata, siis on viimase kahekümne aastaga eesti rahvaarv vähenenud enam kui veerandi miljoni inimese võrra. Jah, nende hulgas on ka lahkunud sõjaväelased ja nende pered, aga ikkagi on seda ülimalt palju. Kui 1989. aastal oli meid 1, 56 miljonit, siis tänaseks on see arv kahanenud 1, 29 miljonini. Edgar Savisaar kirjutab oma raamatus “Tõde Eestist”, et omariiklikul rahuajal on langus olnud suurem kui Teise maailmasõja kahju koos kõikide invasioonide, emigratsioonide ja küüditamistega. Sellist pikaajalist ja sügavat mõõna pole toonud kumbki maailmasõda.
Eelmise aastaga lahkujate arv kahekordistus
Onkoloog, mikrobioloog, kunagine tervishoiuministri asetäitja Jaak Uibu on oma tähelepanekutes märkinud, et kui Laulev revolutsioon tehti ilma vereta ja inimkaotusteta, siis esimesed langenud ja inimkaotused tulid Mart Laari esimese valitsuse ajal aastatel 1991-1994. Nimelt kui liita kokku lisasurmad tervishoiu allakäigu pärast ja sündimata lapsed, siis kahanes rahvaarv kahe aastaga 13 300 inimese võrra. Vale tervishoiu ja sotsiaalsüsteemi tulemusena on 20 aastaga jäänud sündimata 19 100 inimest ehk terve Viljandi linna jagu rahvast. Ta on nimetanud protsessi hiilivaks kidumiseks.
Eriti hulluks on lahkumine läinud eelmisel aastal, seega juba pärast rahvaloendust. Mullu rändas välja 10 871 inimest. Võrreldes 2011. aastaga on see arv peaaegu kahekordistunud. Kas ikka tõesti on mindud laiast maailmast õnne otsima või on tegemist majanduspõgenikega?
Vabaduse lapsed on lahkumas
Hirmutav on see, et protsess jätkub ja süveneb veelgi, sest täiskasvanuks on saanud ja kahekümnendatesse jõudnud meie vabaduse lapsed ehk pärast iseseisvumist elu näinud noored. Omaaegse beebibuumi lapsed. Nemad on ju noored ja pereloomise eas, neist võiks tulla kodumaal järelkasvu. Tõesti kahju on noortest minejatest. Lahkub ju ikkagi elujõulisem osa.
Samas tuleb tõdeda, et ka sündide arv langes eelmisel aastal paljude aastate madalamale tasemele ja oleme tagasi jõudnud 2004. aasta tasemele. Ei ole mingit abi toonud paljukiidetud ebavõrdne vanemapalk, sest pered vajavad riigi tuge ka laste üleskasvatamiseks. Seda aga meie riik ei anna. Ei anna töödki. Just äsja selgus poliitikaülevaatest, et iga kuues noor Eestimaal ei õpi ega tööta. Absoluutarvudes hinnatuna ei õpi ega tööta 40 tuhat 15-29 aastast inimest. Nende hulgas on pikaajalisi töötuid, väikeste lastega noori emasid, ohtliku eluviisiga õigusrikkujaid, vaimupuuetega inimesi, tavalisi lullilööjaid jt.
Kiiremini vananev rahvas Euroopas
Samas on just praegu ja lähiaastatel juurde tulemas hulganisti pensionäre, sest Teise maailmasõja järel sündinud vägagi arvukas põlvkond hakkab jõudma sellesse ikka. Kui täna on meil 65-aastasi ja vanemaid inimesi 17 protsenti, siis aastal 2025 juba ligi 22 protsenti, ja aastaks 2050 on neid juba üks kolmandik. Iseenesest on väga tore, et inimeste eluiga on ka Eestis pikenema hakanud ja et meie keskel on suure elutarkusega vanem põlvkond. Samas on möödapääsmatu vajadus, et sünniks lapsi, et oleks inimesi, kes siin töötavad ja makse maksavad. Täna oleme aga kõige kiiremini vananev rahvas Euroopas.
Kui riik ei kiidaks siit lahkumist takka, hakkaks toetama noori peresid, puhuks maaellu jõudu juurde, ei ütleks, et töötud on vaid laisad inimesed ning võtaks noorte tööpuudust kui tõsiseimat probleemi, suudaksime ehk veel midagi päästa! Muidu jäävad Eestis varsti ka perepäevade tähistamised kaugesse ajalukku ja isadepäeva enam ei mäletatagi.
i
MARIKA TUUS-LAUL, riigikogu liige
