Küllap teab enamik lugejaid, et käesolev EL eelarveraamistik saab otsa 2013. aastaga. Kindel on seegi, et koos sellega muutub ka EL ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP). Lahtine, vähemalt osaliselt, on esialgu vaid see, kuidas ta muutub. Seda arutatigi 19.ja 20. juulil Euroopa Komisjoni poolt korraldatud konverentsil. Viisid ametikohused sinna mindki – viimane heinakoorem sai ulualla ja järgmine päev tuli Brüsseli-tee ette võtta.
Euroopa Komisjon paistab võtvat ÜPP muutmise küsimust tõsiselt. Konverentsi avas ja lõpetas põllumajandusvolinik Dacian Ciolos. Seega võib eeldada, et konverentsil kõlanul saab ÜPP tulevikule olema märgatav mõju, kuigi Komisjoni ametlik ettepanek on alles sõnastamisel. Enne konverentsi korraldas Euroopa Komisjon avaliku debati ÜPP tuleviku teemal, kus inimestel oli interneti teel võimalik avaldada arvamust, miks me seda poliitikat vajame, mida kodanikud põllumajanduselt ootavad, miks põllumajanduspoliitikat on vaja reformida ja millisena seda soovitakse näha tulevikus. Kokku laekus üle viie tuhande vastuse. Eestist kahjuks vaid 10, neistki üks minu kirjutatud. Võrdluseks: Lätist tuli üle 400 vastuse. Konverents oligi muu hulgas joone alla tõmbamine debatile.
Etteruttavalt võib märkida, et erilisi üllatusi, ei häid ega halbu, konverents ei pakkunud. Võeti kokku internetidebati ja hiljutiste arvamusküsitluste tulemused. Arvamusi – nii debatil kui konverentsil endal – oli küll seinast seina, praeguse poliitika täielikult kõlbmatuks kuulutamisest kuni selle täieliku kaitsmiseni, kuid enamik sõnavõtjaid oli praeguse olukorra suhtes konstruktiivselt kriitilised ja otsisid mõistlikku teed edasiminekuks. Mitme nurga alt käsitleti maaelu tuleviku seisukohalt olulisi küsimusi: toidujulgeolek ja -kvaliteet, maapiirkondade elujõud, põllumajanduse atraktiivsus noortele, põllumajandusega seonduvad keskkonnaküsimused, ÜPP mõju arengumaade põllumajandusele.
Konverentsil kõlanud praeguse poliitika sisulisest kriitikast võib esile tõsta järgmist: kuigi makseid põhjendatakse vajadusega kaitsta väiketootjaid, ääremaade talunikke ja keskkonda, läheb tegelikult põhiosa toetustest parimates tingimustes majandavatele suurtootjatele, kelle mõju keskkonnale on negatiivne. Ajalooline referents kui maksete arvutamise alus on oma aja ära elanud; poliitika on seesmiselt vastuoluline, soodustades ühelt poolt intensiivsemat tootmist ja teisalt proovides selle negatiivseid mõjusid leevendada. Eks need kõik ole ju ka varasemast ajast tuttavad probleemid.
Mõningaid olulisi aspekte Euroopa Komisjoni esialgsest tulevikunägemusest: keskkond ja bioloogiline mitmekesisus on tulevases poliitikas olulisel kohal; maaelu areng vajab piisavaid vahendeid; ÜPP peab muutuma õiglasemaks väiketootjate, ebasoodsates tingimustes majandajate ja uute liikmesriikide põllumeeste suhtes; toiduahela läbipaistvus peab paranema; tuleb tagada aus konkurents koduse toodangu ja impordi vahel. Sügisepoole valmib Euroopa Komisjonil ka ametlik visioonipaber, millele järgnevad ametlikud avalikud konsultatsiooni.
Kokkuvõttes paistab, et asjad liiguvad tasapisi õiges suunas, kuid miski pole veel lõplik. Meie asi on jälgida, et Eesti ja kogu Euroopa seisukohalt olulised muutused, muu hulgas ka toetustasemete ühtlustumine, ikka toimuksid. Olgem aktiivsed, sest kuigivõrd sõltub tulevase ÜPP nägu meistki ja mõjutama hakkab see meid kõiki.
ALEKSEI LOTMAN, Erakond Eestimaa Rohelised esimene eestkõneleja, Riigikogu liige
