“Eesti loodus on jumalik! Aga kuidas te lubate siia ilusa looduse keskele selliseid tondilosse? Mis filmi tegemiseks see dekoratsioon püsti pandud on? Kes andis loa?” Nii küsis üks meie maastikel ringsõitu tegev kaugelt pärit Eesti sõber. Õigus oli tal ainult osaliselt. Maaliline maastik oli. Tondiloss keset seda ka. Filmivõtteid polnud. Ega olnud tühjade aknaavadega hiiglasliku peletise näol tegu ka dekoratsiooniga. See möödunud aegade jäänuk oli keset loodust trooninud juba aastakümneid. Tühi. Lagunev. Silma riivav. Lammutamiseks üle jõu käiv.
Keskkonda ei saa jagada tükkideks. Tegu on tervikuga, mille kõik osad üldist seisundit mõjutavad. Meil võib olla hästi hoitud maastik ja puhas õhk, aga kui keset seda kõike laiutab maastiku reostusena ohtlik ja lagunev tondiloss, on tervik rikutud.
Nõukogudeajast maha jäänud lagunevad suured lobudikud, tehased, sõjaväeosae majad ja laudad ei ole mitte lihtsalt silma riivavad, vaid ka mitmel viisil ohtlikud. Endiste sõjaväehoonete kinni katmata šahtid, kunagiste kolhooside mahajäetud väetisehoidlad või muud varisemisohtlikud tööstushooned võivad lisaks arutute turnijate eludele ohustada ka põhjavett.
Korralik lammutamine ja ümbruskonna korrastamine on aga üsna kallis töö, milleks omavalitsusel, omanikul või hakkajal MTÜ-l sageli raha ei jätku. Sel põhjusel plaanime avada Keskkonnainvesteeringute Keskuses eraldi võimaluse ohtlike ja maastikku reostavate, kasutusest välja langenud tööstus- ja militaarhoonete lammutamiseks.
Toetuse taotlejateks võivad olla ettevõtted, kolmanda sektori organisatsioonid või ka kohalikud omavalitsused. Seepärast soovitan kõigil aktiivsetel ja terava pilguga inimestel silma riivavatest suurtest kolevantsidest omavalitsusele ka omalt poolt teada anda. Usun, et iga omavalitsus võtab sellise abi tänuga vastu. Ka on mõistlik nendel omanikel, kellele taolised varemed kuuluvad ja kellel seni on korrastamine tegemata jäänud, oma plaanid üle vaadata.
Kui lammutamistoetuse taotleja ei ole tondilossi omanik, on tal vaja esitada omaniku nõusolek. Toetuse taotlejal peab lammutamiseks olema ka omavalitsuse hinnang, kas tegu on maastikupilti rikkuva ja kasutusest välja langenud ehitisega. Just omavalitsused teavad kohalikku eluolu kõige paremini – millised hooned konkreetses vallas või linnas eelkõige lammutamist vajavad või kas probleemile on võimalik leida mingi muu lahendus.
Murelikud muinsusväärtuste kaitsjad on juba minu käest küsinud, kas võib ikka kindel olla, et lammutamine ei ähvarda mõnd halvas seisus unikaalset muinsusväärtust. Kinnitan ka selle üle: ükski muinsus- või arhitektuuriväärtusena arvel olev hoone lammutamistoetust ei saa. Visuaalse risustamise vähenemine peaks rõõmu pakkuma aga ka muinsus- ja arhitektuuriväärtustest hoolijatele.
Esimene võimalus tondilosside lammutamiseks toetust küsida tekib käesoleva aasta esimesel poolel. Ootame hetkel veel vastuseid teistele ministeeriumidele välja saadetud ettepanekule, aga olen kindel, et mu kolleegid seda plaani ei vastusta. Seejärel ilmub detailne juhis juba ka Keskkonnainvesteeringute Keskuse kodulehele.
Ka saadame omalt poolt täpse info omavalitsustele. Muretseda ei tasu neil, kes oma lammutusprojektiga kohe esimesse vooru ei jõua. Tegu ei ole ühekordse ettevõtmisega, vaid mitu aastat kestva programmiga. Teisisõnu – seni, kuni soovitakse Eesti maastikke möödunud aja tontidest puhastada, jätkub ka selleks mõeldud programm.
i
KEIT PENTUS, keskkonnaminister, Reformierakond
