Puurmani Gümnaasiumi abituriendid pidasid oma lühiesseedes kodukoha lemmikpaigaks enamasti ikka suursugust mõisahoonet, parki või Alam-Pedja looduskaitseala kaunist loodust.
Kõige huvitavam on mõis
AIRE STÜF
Puurmani on väikene paik Jõgevamaal ning seetõttu kindlasti paljudele üsna tundmatu, olgugi et sel vallal on väga hea asukoht — Tallinna-Tartu maantee ääres.
Minu jaoks tähtsaim ning samas ka kõige huvitavam on Puurmani mõis, kus olen veetnud kõik oma kooliaastad. Maja asub täpselt Pedja jõe kaldal ning pakub silmailu just kevaditi ja suviti. Hoone ise on kaunis nii seest kui väljast, eriti veel nüüd, kui remont on lõpetatud. Lisaks täiendab mõisa ümbrust ka liigirikas park: lossi esine on prantsuse stiilis, pargi tagaosa hoopiski inglise stiilis. Kindlasti pakuks paljudele huvi Puurmanisse mõisa ajal rajatud tiik ja saarik jõe keskel.
Lemmikkohta mul Puurmanis pole ning puudub ka piirkond, mida väldiksin. On küll mõningad silma riivavad paigad, kuid usun, et taolisi kohti leidub igas suuremas või väiksemas asulas.
Meeldib kaunis mõisahoone
KAROLIINE LAKS
Kõige rohkem meeldib mulle meie kaunis mõisahoone, mis on väga uhke ja suursugune. Selle kohaga meenuvad alati mingid naljakad seigad. Olen uhke, et saan selles äsja uuenenud koolimajas 12. klassi lõpetada. Väga ilus on ka Puurmani mõisapark, kus on igal ajal hea jalutada. Park on riikliku kaitse all ja seal kasvab üle 50 puu- ja põõsaliigi. Park on alati väga korras. Sellist kohta, mida ilmtingimata väldiks, Puurmanis ei olegi.
Imekaunis valge loss
MARJU PEROVA
Puurmaniga seostub mulle esimesena kohe minu armas koolimaja – imekaunis valge loss. Järgmisena seostan Puurmanit oma lapsepõlvesõprade ja klassikaaslastega, sest suurem osa neist on ju siit pärit.
Seega pean lemmikkohaks kindlasti Puurmani Gümnaasiumi armsaks saanud ruume, eelkõige just neid, kus toimusid eesti keele ja kirjanduse, matemaatika, muusika, ajaloo, bioloogia ja geograafia tunnid. Just neist klassidest on mulle kogunenud kõige rohkem toredaid ning lõbusaid mälestusi. Unustamatu on ka kooli imekaunis saal oma talveaiaga.
Teiseks lemmikkohaks pean oma pinginaabri Kertu korterit. Eks seondu sellega nii palju unustamatuid mälestusi…
Unustada ei tohi ka Puurmani poodi, mis koolipäevadel nii armas on, et mind väga tihti pärast kolmandat tundi koos mõne klassikaaslasega selle poole jalutamas näeb. Söögivahetund on küll kõigest tunni aja pärast, kuid korisev kõht on käskija.
Usun, et sellist kohta, mida Puurmanis väldin, polegi olemas, kuna pole asulaga nii tihedates suhetes. Pigem satun sinna ikka vaid kooli pärast.
Kõige rohkem meeldib mulle see, et iga kord, kui Puurmanist bussiga läbi sõita, paistab talvel läbi raagus okste ning suvel läbi roheliste lehtede imekaunis valge loss. Väga tore on võõrastelt kuulda, et neilegi Puurmani just samadel põhjustel meelde tuleb.
Mis väga kole on, on pudeliarmastajate lemmik-hängimisplats – poe kõrval oleva kuulutustetahvli tagune. Nemad tekitavad küll tülgastust ning on eemaletõukavad. Mõni neist üritab vahel juttugi ajada, harva isegi lõbusat, kuid midagi meeldivat selles küll pole.
Kuid Puurmani tervikuna on siiski armsaks saanud koht, millega seonduvad nii mõnedki helged lapsepõlvemälestused.
Lemmikkoht raamatukogu
SIGNE KOORTS
Minu lemmikkoht on valla raamatukogu. Ma olen suur raamatuhuviline ning käin seal kogu aeg end uute raamatutega kurssi viimas. Seal on mõnus soe õhkkond ning on kerge end raamatusse unustada.
Väldin aga lasteaeda, sest see tekitab minus nostalgiat. Iga kord, kui ma lähen lasteaia juurde, tuleb mulle meelde, kuidas mu suur vend mind iga päev sealt koju tõi ja kuidas ma omakorda väiksemat venda sealt ise koju tõin.
Ma olen õnnelik, et saan sellises ilusas äsja renoveeritud mõisakoolis õppida. Sellist luksust pole paljudel koolilastel. Mul on kaks venda, me oleme kõik õppinud samas koolimajas.
Minu suur vend lõpetas Puurmani Keskkooli, mina lõpetan Puurmani Gümnaasiumi, aga minu väike vend lõpetab vist ainult Puurmani Põhikooli.
Ma elan Puurmani asulast väljas ja sellepärast ei ole mul sellist kohta, mis mu silma riivaks.
Majadevaheline “turnikas”
KERTU VAHTRA
Puurmaniga seoses meenub mulle kohe lapsepõlv ja silme ette kerkib pilt majade vahel olevast turnimisplatsist, kus on palju lapsi.
Teisena meenub minu maakodu, seal juhtunud äpardused ja õnnelikud hetked. Üks ehedamaid mälestusi ehk ongi see, kui ma tahtsin üksi kodus olles ukse asemel aknast välja minna. Püüdsin akent avada, aga see oli hiljuti värvitud ja raamid kokku kleepunud. Seepärast lõhkusin ma klaasi. Ise hirmunud, korjasin klaasikillud kokku ja viskasin põõsasse. Ronisin puu otsa, kartes pahandada saada.
Minu Puurmani on aga ennekõike minu kool — uhke ja suur valge loss, kus veedan enamiku päevast. Kui aga mõelda koolile, tuleb mulle kohe mõtteisse õpilasesindus, mille nimel olen ma elanud gümnaasiumiklasside aja, kui mitte rohkem.
Õpilasesindus ongi see organisatsioon, millest on mul ehk kõige raskem kevadel lahkuda. Olen sellesse panustanud enamiku oma vabast ajast, unetunde, tervist, närve ja kõike, mida vähegi saab anda. Usun, et kunagi tulevikus meenuvad mulle mitmed läbi elatud pinged. Eriliselt on mul meeles kaasõpilaste silmad, mis säravad ja ootavad, et nad saaksid miskit korda saata.
Lisaks kõigele on alati olulised sõbrad, keda mul kodukohas alati on olnud. Elu on näidanud, et kodukoha tuttavad jäävad liiga kaugeks ning nad unustatakse. Aga kuna hetkel tunnen, et neid ma kaotada ei taha, siis üritan seista hea, et meie sõprus jääks püsima ka pärast seda, kui Puurmanist lahkun.
Puurmani on koht, kus ma olen elanud terve elu, aga mulle meeldib siin. Mulle meeldib, et paik on väike ja armas, kõik tunnevad ja aitavad üksteist. Sellist suhtumist linnas ei kohta. Puurmani puhul on armas veel advendiküünla süütamise traditsioon, kuuse juurde kogunemine uusaastaööl, kui lüüakse kokku šampuseklaase ja soovitakse üksteisele head uut aastat.
Alam-Pedja kaitseala on imeline
OTT JUHKAM
Puurmaniga seostub kohe lasteaed, kust kõik alguse sai. Maja, kus on rühmadel omad ruumid, pikk koridor, kus on edasi-tagasi joostud. Lasteaiaeast on mul siiani alles head sõbrad. Paljude klassikaaslastega olen koos üles kasvanud, mänginud ja õppinud. Neid ei unusta kunagi, sest kõik mälestused jäävad pikaks ajaks meelde.
Kindlasti on unustamatu ka koolimaja, mis on oma väljanägemist aastate jooksul omajagu muutnud. Kui sai kooliteed alustatud, olid paljud ruumid teistes kohtades kui praegu. Eriti on koolimaja ilus praegu, sest hiljutised renoveerimistööd on lõpule jõudnud.
Kindlasti meenub Alam-Pedja looduskaitseala. Mõnus sügisene hommikupoolik, kui päike hakkab tõusma, lehed värve muutmas, linnud laulavad – kõik see on lihtsalt unustamatu. Fotograafiaga tegeldes on seda pildile jäädvustada imeline. Alati kõik ei õnnestu ja peab õnne ka olema, et mõni loom või mingi eriline hetk jäädvustada.
Ebameeldivaks võib lugeda keset küla olevat vana meiereihoonet, mis laguneb ja on inetu. See seisab mitmeid aastaid tühjana. Ainult varajased poekülastajad armastavad aknalaudadel istuda või nurga taga juttu ajada. Valge meierihoone võiks saada uue kuue ja hingamise.
Puurmani on ja jääb ikkagi meeldivaks paigaks, kus on lasteaias ja koolis käidud. Seda ei saa lihtsalt unustada.
Lemmikkoht suure puu all
GERDA KÄÄRSOO
Puurmani — juba selle nime kirjutamine tekitab mõnusaid ja armsaid tundeid, mis paneb südame kiiresti põksuma. Siin leidub väga palju looduskauneid kohti ning Puurmaniga seostub ka palju lapsepõlvemälestusi.
Esimesena meenub mulle meie ilus ja uhke kool, mis on alles äsja renoveeritud ning just õhtuti, kus kõik valgusallikad on suunatud majale, tunnen ma rõõmu, et just see koht on minu lapsepõlvekoduks olnud. Ma võin olla uhke, sest paljud teavad Puurmani lossi, kus asub minu kool. Põnev on ka kuulata jutte lossi ajaloo kohta. Seega võin ma nimetada oma lemmikkohaks just koolimaja. See on saanud 12 aasta jooksul mu teiseks koduks, sinna võin ma alati minna. Nende ruumidega seostuvad meie klassi toredad ja lõbusad mälestused, võib öelda, et seinad teavad meie kohta rohkemgi.
Minu teiseks lemmikkohaks on ühe suur puu alune, mis asub otse meie kooli kõrval jõe kaldal. Ma naudin seda fantastilist miljööd, mida ma seal näen. Eemal paistab valgus, taevas on kuu, mis peegeldub jões. Seda tunnet, mis mind tol hetkel valdab, ei oska lihtsalt sõnadesse panna. Kui tunnen, et miski on valesti ja tahan oma mured ning mõtted eemale viia, siis lähen alati sinna. Seal saan ma oma akusid laadida, asendades halvad emotsioonid uute, positiivsetega.
Arvan, et sellist kohta Puurmanis ei leidugi, mida ma väldin. Ehk võib-olla poetagust, kus istuvad päevast päeva alkoholilembesed ja elu mõtte kaotanud inimesed. Mind ärritab see just sellepärast, et seal liigub väga palju väikseid lapsi ning nad võivad arvata, et elu ongi selline, et nii on õige talitada. Nähtu võib neid halvale teele viia.
Tean, et kui ma peaksin kunagi kusagile välismaale minema, siis hakkan ma Puurmanist puudust tundma.
Saan end tunda iseendana
MERILIIS RUMVOLT
Mulle meeldib Puurmanis, kui siin on mu sõbrad ja pere. Siin saan tunda ennast alati iseendana ja olla see, kes olen.
Minu jaoks on kodu Puurmani. Olen terve elu siin elanud, koolis käinud, kogu oma lapsepõlve siin veetnud. Kindlasti on mul plaan mujale, suuremate võimalustega paika õppima minna, kuid hakkan siin tihti käima.
Puurmani asub väga looduskaunis kohas. Küla keskelt jookseb läbi Pedja jõgi ning siin on väga ilus mõisapark, mis on ilus igal aastaajal. Vaba loodus ümbritseb igal pool liikudes, see on mõnus. Kõige tähtsam, et siin on kogu aeg värske õhk, mis teeb hinge kargeks ja mõistuse selgeks.
Asume Tallinna-Tartu maantee ääres ning meil on hea võimalus erinevatesse linnadesse pääseda. Meil on isegi mõne teise sama suure aleviga võrreldes küllalt hea bussiliiklus.
Kool on hea. Puurmani Gümnaasiumis saab minu hinnangul piisava hariduse, et astuda kõrgkooli või pärast põhikooli mõnesse linna gümnaasiumi. Õpetajad on toredad ning tunnevad oma ala hästi, oskavad õpilastega suhelda ja olla sõbralikud.
Kui sõidan Puurmanisse sisse Tallinna-Tartu maanteelt, lookleb paremal punane mõisamüür, läbi puude paistab tohutult ilus koolimaja ning siis jõuan bussijaama. Tulen jaamas sõidukilt maha ja hakkan kodu poole kõndima. Kõnnin ja kõnnin, kõik on nii ilus, need tuttavad majad ja puud, mis tee ääres kui alleena reas seisavad. Lõpuks astun kodumaja väravast sisse, mu väike õde jookseb mulle ukse peale vastu ja toas diivanil istuvad mu vanemad.
Sellele on nii tore mõelda, süda läheb soojaks, sest oleks ju tore, kui tulevikus nii olekski.
