Järg 26. novembril ilmunud osale
Kohalikud venelased olid enamasti tsaariajal välja saadetud kurjategijate järeltulijad, kuid üksteise tagant ei varastatud, küll aga kolhoosi tagant. Nad ei olnud ka ülemustele nii kuulekad kui eestlased. Venelaste suhtlemine käis umbes nii, et laenati pada või panni, aga tagasi enam ei toodud, tuli ise järele minna. Küsiti ka raha võlgu, laenati kleiti “guljanjele” minekuks jne. Eestlastele selline asi ei meeldinud.
Guljanje tähendas mööda külatänavat jalutamist. Lauldi ja mängis ka karmoška. Koos hakati elama ilma registreerimata, sest siis sai vallasema toetust, kui laps sündis. See raha oli küll väike. Kui omavahel ei sobitud, mindi rahumeelselt lahku. Külas viina ei liikunud, mis tülisid oleks tekitanud, sest pulmadeks tehtud praska joodi kohe ära ja rohkem ei raatsitud selleks leivavilja raisata.
Kõik pered pidasid ühte lehma ja kanu, mõnel oli ka lammas või siga. Suvel mööda küla hulkuval seal olid puust rangid kaelas, et ta aiaaukudest sisse murda ei saaks. Lehm oli pere tähtsaim toitja, temale paluti kõigevägevamalt tervist. Kui leiba polnud, aitasid kartul ja piim hinge sees hoida.
Kui aga mees leidis endale armukese, sest sõjast tulemata jäänud meeste leski ja pruute oli külluses, siis külvas naine mehe armukese voodi soolaga üle, luges sõnad peale, ja pidi aitama! Võimalik, et tarvitati ka muid nippe, aga ma ei juhtunud nägema.
Eestlaste tavad ja kombed
Väljasaadetud eestlased Ignatjevkas abielusid ei sõlminud. Noored olid liiga noored ja vanematel inimestel oli niigi laste toitmise ja tööga rabelemist, polnud aega ega energiat. Paaril meie küla naisel olid mehed vangilaagris küll ellu jäänud, kuid seal teise leidnud ega tulnud enam oma pere juurde tagasi.
Igatsus kodumaa järele oli suur, eriti esimestel aastatel. Nägime tihti unes, et olemegi tagasi jõudnud.
Ühine raske olukord ja vaesus muutis meid üksteise vastu sõbralikumaks ja hoolivamaks. Olime üksteise ees nagu alasti nii oma käitumise kui varanatukese poolest. Teati täpselt, mida kellelgi on ja mida pole, võimalusel aidati üksteist. Vahel oli ka omavahel ütlemist ja mõnikord tuli ette klatšimist, kuid see ei seganud suhtlemist. Napil tööst vabal ajal tegeldi toiduvalmistamise ja riiete parandamisega, kirjutati kirju või meenutati juhtumeid elust Eestis. Eriti värvikalt jutustas Leida Martinson, kuulasime teda päris ammulisui. Nii leevendasime kodumaaigatsust ja masendust. Ka loodus pakkus võõrsil lohutust.
1950. aasta suvel jõudsid meieni kuuldused, et on puhkenud uus sõda. See valmistas meile rõõmu ja äratas lootust, et saame koju tagasi. Peagi selgus, et juttu oli Korea sõjast. Ikka ju loodeti ja usuti, et USA ja tema liitlased ründavad Venemaad ja päästavad meid, kuid seda muidugi ei juhtunud.
1941. aastal küüditatud eestlaste elu oli raskem kui meie oma, meie kandis neid ei olnud.
Meist ei pidanud keegi maltsa ja puukoort sööma ja ei tulnud ette ka näljasurma.
Tööjõuna hinnas
Võrreldes kohaliku rahvaga, töötasid eestlased seal kindlasti hoolsamalt, kuid arvatavasti mitte töölustist, vaid taluajast jäänud harjumusest kõike korralikult teha.
Ka pühapäevad olid seal tööpäevad, mõne üksiku vaba päeva sai küsida millegi tegemiseks või kusagil käimiseks.
Meie tööd hinnati kõrgelt, sest kui vabanesime ja ära sõitma hakkasime, paluti meil jääda.
Asumisel oldud aastate jooksul läks sealses kolhoosis üht-teist paremuse poole ka. Saadi rohkem traktoreid, ehitati uus karjalaut, kontorihoone ja klubi, veski, saekaater, hobusetall ja ka paar elumaja, kus said korteri ka eestlaste pered. Kolhoosi osteti ka autosid.
1954. aasta augustis teatati, et lapsed, kes on sündinud 1938. aastal ja hiljem, on vabad.
Esimesena sõitis ära Kase Leivi (Mey), ta oli siis vaid 13-aastane. Ta oli asumisel koos vanaemaga, kes kartis, et ta sureb võõrsil ära ja tüdruk jääb täiesti üksi.
Vanaema keetis talle potitäie kartuleid ja pani seljakotiga teemoonaks kaasa. Tüdruk läks teele üksinda, läbi Moskva, kus tuli ümber istuda, kodunt oli saadetud reisiraha. Pikk reis läks hästi, ära eksis ta alles Jõgeval, kus Mustvee maantee alguses esialgu valesse tänavasse keeras!
Vabastamisavaldused Moskvasse
Mõned eestlased palusid, et ma vene keeles avalduse kirjutaksin ja Moskvasse saadaksin, et meid vabastataks. Sealt tuli vastus, et meie pole teid välja saatnud, pöörduge ENSV Siseministeeriumi poole. Nii sai ka tehtud. Pea kõigi eest sai kirjutatud avaldus, kus oli kirjas, et meie emad ei vastuta isade “süütegude” eest, kes on kas surnud või amnestia saanud. Kui vastust ei tulnud, sai saadetud uus avaldus. Tavaliselt vastati, et asja arutatakse. Vabastamisteade tuli üldjuhul poole aasta pärast Vengerovo siseasjade osakonda komandandi kätte. Tema kutsus vabastatu kohale ja andis talle tõendi, mille alusel sai kätte passi.
Avalduste kirjutamise eest anti mulle üht-teist. Komandant soovitas kirjutada avalduse ka üksikute vanemate inimeste eest. Nemad saadeti siis Vengerovosse arstlikku komisjoni, kus tõendati, et nad pole enam töövõimelised. Umbes kuu aja pärast said nad vabaks. Esimesena sai vanematest inimestest 1955. aasta augustis vabaks Kase Anna, kelle lapselaps Leivi aasta eest üksi Eestisse sõitis. Ta oli siis 74 aastane ja sõitis ära septembris.
Leivi oli aga peagi Eestist Vorkutasse isa juurde elama läinud, kust nad hiljem koos tagasi kodumaale tulid.
Annaga sõitis kaasa Milvi Unt, kes oli alaealine.
1955. aastal hakati eestlasi järjest vabaks laskma.
1956. aastal vabanes Saadjärvelt pärit Ella Ojaste, kuid niipea kui ta poja juurde Viivikonda jõudis, olid julgeolekumehed külas, kaasas kohver, mille pärast “kogemata” mõneks tunniks maha jätsid. Olid rääkinud, et tulgu nüüd teised poisid ka metsast välja, midagi neile ei tehta jne. Kohvris oli olnud magnetofon, et lindistada, mida pere omavahel räägib. Ella poeg Herman oli aga taibanud, mis seal kohvris on.
See külastamine oli kestnud 1964. aastani, mil end metsas varjanud välja tulid.
Matto Eduard ennast vanuriks ei tunnistanud, rügas tööd teha ja esialgu avaldust ei kirjutanud. Meeta Virule vastati aga tavalise kirjaga ja eesti keeles, et nende suurt peret polevat välja saadetudki! Tuli nende eest uus avaldus kirjutada. Nemad vabanesid 1956. aasta juunis. Koju tagasi tuli muidugi sõita omal kulul.
Ootasime kogu aeg põnevusega, kes meist järgmisena komandandi juurde tõendi järele kutsutakse, et kojusõiduks pass saada. Tundsime isegi kohalike üle veidi kahjurõõmu, et neil pole kuhugi ära sõita ja neid ei oodata kusagil.
Saan igatsetud vabastusloa
1956. aasta teisel jõulupühal tuli klassivenna Petja ema, kes oli kolhoosi käskjalg, ja karjus oma võimsa häälega meie akna taga, et mind on kutsutud komandandi juurde. Kõndisin kohe järgmisel päeval Vengerovosse, sain tõendi ja lasin passipildid teha.
14. jaanuaril 1957 sain passi kätte ja ütlesin üles oma töökoha heinalaos. Arvestajana pidin aastakokkuvõtte ära tegema. Ema ja õde kutsuti vabastustõendi järele hiljem. Ema tahtis lehma ja majahüti maha müüa, et oleks sõiduraha ja ka Eestis midagi elu alustamiseks, aga see ei õnnestunud enne kevadet.
i
JAAN PEETSALU
