Järg 9. aprillil ilmunud osale
Tegevusetust oli raske taluda, peamiselt magati või vaadati aknast välja. Tutvuti omavahel, räägiti oma elust ja sellest, mis võis olla äraviimise põhjus. Peamiselt oli põhjuseks perepea kuulumine Omakaitsesse või kulakuks tunnistamine. Enamikul olid mehed juba varem vangilaagrisse viidud.
Ainult Käbi Julie koos tütre Viru Meeta ja tütrepoja Reinuga ei suutnud välja mõelda, miks nad oma kehviktalust Ristimetsa külas Laiuse vallas välja aeti. Vaid üks kauge sugulane oli neil, kes Saksa sõjaväes oleku eest karistust kandis.
Aastate pärast selgus, et ühel taluperenaisel õnnestus koos nelja väikese lapsega küüditajate käest põgeneda ja Käbi perekond võeti selleks kaasa, et arv klapiks!
Heietati ka omavahel, et pärast 1941. aasta küüditamist algas sõda ja et küllap läheb ka nüüd nii ja sõda päästab meid Siberist. Loodeti lääneriikide abile.
Korra nägime ühes jaamas ka teist samasugust ešeloni, räägiti, et leedulased. Vaatasime üksteist sõnatult.
Novosibirski oblasti piirides hakati vaguneid rahvaga jaamadesse maha jätma.
Koduni tuhandeid kilomeetreid
6. aprillil jõudsime meie Tsanõ jaama, kus meie vagun ja veel ka teisi maha jäeti. Olime Jõgevalt 3750 km kaugusel.
Räägiti, et sellel reisil oli kolm vanainimest surnud. Nad olid lihtsalt mõnes jaamas rongilt maha tõstetud, kadusid teadmatusse.
Ühine häda ja tume tulevik oli meid vagunis nii liitnud, et taheti ühte majandisse minna, mis ka õnnestus. Direktorid ja esimehed olid jaamas vastas ja nemad otsisid eelkõige tööjõulisi inimesi. Meie vagunis olid aga põhiliselt naised lastega ja kaks vana meest.
Varsti tagurdati meie vaguni juurde veoauto ja laadisime ennast koos kraamiga peale. Sõit läks mööda lumist teed 53 kilomeetrit põhja poole Vengerovo rajoonikeskusse.
Tsanõst mäletan üht Kuke nimelist spordipoissi, kes pärast kahenädalast rongisõitu seal edasi-tagasi suusatas. Räägiti, et tema viiakse Novosibirskisse, kus hakkab selle linna spordiau kaitsma.
“Orjaturg” Vengerovos
Ööbisime Vengerovo klubis. Sinna tulid järgmisel päeval majandijuhid, et meie hulgast endale tööjõud välja valida. Nooremad ja tugevamad viidi kõigepealt ära, meie vastu ei tundnud keegi huvi. Lõpuks ilmus välja 15 km kaugusel asuva Pobeda kolhoosi esimees, kes oli hiljaks jäänud ja pidi järele jäänud lapsed, naised ja vanurid enda juurde viima. Meid oli umbes 40. Terve meie vagunitäis sattus Ignatjevka külla.
Külalapsed jooksid meid vaatama nagu imet, et kas oleme valge, musta või kollase nahaga.
Küla asus Obi harujõe Omi kaldal. Majad olid kõik puust, neis oli üks tuba ja köök. Meie pere paigutati koos Elisabet Puusepaga korterisse saksa perekonda. Perenaine Sonja Witman oli 1941. aastal viie lapsega Volga äärest küüditatud. Nad olid siinse maja ostnud, pereisa oli saadetud neist eraldi, Sverdlovski sõjatehasesse tööle. Sealt saatis ta aeg-ajalt perele pakke.
Seal oli ka teisi volgasakslaste peresid, aga oli ka poolakaid.
Minu ema ja Elisabet olid koolis veidi saksa keelt õppinud ja suhtlemine käiski peamiselt selles keeles. Poolakate esivanemad olid aga tsaariajal Siberisse asumisele saadetud. Nemad olid oma keele peaaegu unustanud. Ka kalmõkid olid 1943. aastal oma kodudest siia küüditatud. Nende mehed, kes rindel ellu jäid, saadeti oma perede juurde, kuid kuigi neil oli rind medaleid täis, pidid end kord kuus komandandi juures näitamas käima.
Kardeti, et põgeneme
Täiskasvanud eestlased pidid esialgu end iga päev komandandile näitamas käima, hiljem korra nädalas ja pärastpoole korra kuus. Meie peret oli pandud jälgima üks kalmõkk, rindemees Ubušajev. Ta kartis meid esialgu isegi külaäärsesse metsa lubada, et äkki põgeneme ära. Niikaua käis meie juures, kui majaperenaise tütre Anna endale naiseks viis, siis ei olnud tal enam aega meid valvata!
Passid korjati ära ja teatati allkirja vastu, et oleme siia mõistetud eluajaks ja „vabatahtlikult“. Kui põgeneme ja tabatakse, saadetakse 20 aastaks sunnitöölaagrisse.
See sõnum meid eriti ei häirinud, sest kõik ootasid sõda, et siis saame koju.
Ema ei leidnud esialgu oma passi, aga kui hiljem leidis, ei hakanud seda muidugi enam ära andma.
Häiris see, et kohe pidime tellima sundkorras allkirja vastu NSVL taastamise ja arendamise laenu 100-300 rubla eest. Seepärast jäime kolhoosile võlgu, sest meil sellist raha ei olnud. Sunniti ka kolhoosi astuma ja pakuti laenu maja või lehma ostmiseks. See ettepanek oli mõistlik, kuid esimesel kevadel olid kõigi mõtted tagasiteel ja kellelegi ei tulnud pähe, et jääme siia 7-9 aastaks, nagu tegelikult läks. Noorem rahvas lootis põgenemise peale.
Lehm maksis seal tol ajal 800-1300 rubla, liiter piima 2 rubla, kilo võid 25-30 rubla.
Põgenemisest rääkisid eestlased omavahel avalikult ja õmmeldi seljakotte valmis. Ühel päeval kutsuti kõige agaram põgenemise planeerija Meeta Pärn Mustvee kandist komandandi juurde ja rohkem me teda ei näinud. Hiljem tuli kiri Jakuudi ANSV-st ja seal oli ka pilt sees. Ta nägi fotol tublisti priskem välja —oli seal kööki tööle sattunud. Temagi sai hiljem Eestisse tagasi. Aga ära saadeti ta sellepärast, et korteriperenaine nägi, kuidas ta teemoonaks leivakuivikuid tegi, ja „koputas“!
Põgenemisest jutustasid eestlased aga edasi, kuigi keegi kuhugi ei läinud. Räägiti rohkem selleks, et ehk saadetakse siis kuhugi edasi ja pääseb parema elu peale, sest teati, et kõige viletsam elu on kolhoosides.
Kuulsin aga, et Vosnessenko asulas, meie külast 10 kilomeetrit, olid asumisel Endel Kaljuste, kes oli siis 13 aastane, ja tema isa. Nad saadi põgenemiselt kätte, sest nende teistmoodi riietus hakkas silma ja nad ei osanud piisavalt vene keelt. Isale mõisteti 20 aastat sunnitöölaagrit ja sinna ta suri, Endel kui alaealine pandi lastekodusse.
Meie kohale jõudes oli Ignatjevkas veel talv ja hanged kõrged, aprilli lõpus läks järsku sulale. Vihma ei tulnud, lume sulatas päike. Mätastest laotud katused lõid paariks nädalaks haljendama ja õitsema, seejärel kuivasid ära.
Kuldnolad tulid tol aastal 17. aprillil.
Sel kevadel panime meile eraldatud maale maha vaid seitse pange kartulit. Kartulipanek käis labidaga, mingeid vagusid ei olnud. Muidugi oleks pidanud rohkem seemet ostma ja kartulit kui põhitoidust rohkem maha panema, aga meie ei uskunud, et sinna talveks jääme!
i
JAAN PEETSALU
