Triibik, pooleldi kodutu
Kassi monoloogi pani kirja
Oma varasest lapsepõlvest on mul üsna udused mälestused. Vendi-õdesid oli pesas vist üsna palju, sest seda miugumist, nurrumist ja üksteise peal sõtkumist oli üksjagu… Aga siis polnud äkki enam emme sooja külge ja kõhualust kusagil, ma olin ise juba päris suur kass ja mul oli oma kodu: laut, ait ja küün, Perenaine, lehm ja puha. Nurrmaalne.
Kui praegu tagasi mõtlen, olid need imeilusad hommikud, kui põhuvirnal silmad lahti tegin, päike laudaaknast nina peale paistis ja oli kuulda, kuidas piim lüpsikupõhja sorises. Enne laudast minekut ei unustanud Perenaine kunagi ka minu kausikest täita ja köögistki pudenes mulle ikka head ja paremat, kuigi hiirepüüdmisel pole ma kah ilmaski siidi vedanud.
Kodu jäi tühjaks
Tasapisi hakkas aga kõik allamäge veerema. Kõigepealt kadus laudast lehm, sest Perenaine ei jaksanud enam teda talitada.
Siis tuli ette, et Perenaine enam naljalt toastki välja ei saanud, korra päevas hädavaevalt kanadele teri viskas ja mulle närimist leidis.
Ühel sügistalvisel õhtupoolikul viidi Perenaine punavalge autoga ära. Pere noorem rahvas, kes kaugemal elab, viis vist kanad kah kuhugi, aga mind ei tulnud kellelgi meelde. Redutasin ringi, nälgisin, kurvastasin.
Kord sattusin rebase eest pagedes kitsikusse: kargasin sisse võõrasse puukuuri ja jäin seal üle riida lidudes käppapidi raske halu alla. Miu, kui valus! Käpaluu sai vist viga ja sellest saati on mu parem esimene natuke kõver. Hea, et ikka joosta laseb!
Korraks tuli mu koju veel palju võõrast rahvast, oli kurba muusikat ja kuuseokste lõhn… Perenaist ma enam ei näinudki ja siis oli majas ja õues pikka-pikka aega suur vaikus.
Seda talve ei taha hästi enam meelde tuletadagi. Hiiri kah enam naljalt ei leidnud.
Juhtus, et sain mõne kätte lausa viimasel minutil, enne kui nälg mu enda maha oleks murdnud.
Toaloomaks ei kõlba
Varakevadel avastasin ühe suurema lauda, kus lehmad-lambad sees. Aga lehmad annavad ju piima!
Passisin lakas ja ootasin parajat momenti, kui sealne perenaine oma hiirepüüdjatele lüpsikuservast nõu täis kallas. Võtsin julguse kokku ja hiilisin alandlikult ligi. No käpaga just ei virutatud ja sain minagi paar keeletäit. Küll maitses hea!
Nüüd hakkasin iga päev seal laudas piimal käima ja tundus, et mees ja naine, kes seal loomi talitasid, ei pannudki seda pahaks. Korra juhtusin nende juttu kuulma ja sain aru, et nad teavad, kust pärit olen. Aga kõht oli ikka tihti tühi — mis sest mõnest suutäiest sai, ja olin ju harjunud korralikult sööma.
Minu kodu noorem rahvas ehk kadunud Perenaise lapsed ilmusid ka kevadel aeg-ajalt välja, koristasid ja kaevasid, niitsid ja rohisid. Täitsid mõne korra ka minu söögikaussi… ja läksid jälle ära.
Minu personaalküsimus oli neil kah kord jutuks. Ise kuulsin, kui nad arutasid, et mis minuga teha. Eriti armas ja ilus ma pole, emane kah veel pealegi… ja metsikuvõitu. Puhta korteri toakassi minust ei saa, ma ei harjukski selle eluga. Jätame vabapidamisele, otsustati, ja ehk naabrid hoiavad pisut ka söögi- ja pojamajandusel silma peal.
Eks neil olnud muidugi õigus. Toas elada, ilma et hiiri hiilida, linde vaadelda või konni kiusata saaks, poleks ma tõesti tahtnud.
Pelglik ja metsikuvõitu olen samuti. Küllap on see mul perekonna viga ehk geenides, nagu nüüd räägitakse. Ja ega Perenaine minuga nunnutanud ka, olin ikka hiirehirm, mitte süleloom.
Selle söögiabiga oli küll nii, et kui üle-oja-naabritel midagi oma Murist üle jäi, toodi minu õue lauda ettegi pajakaapeid ja silgupäid. Esialgu tuli seda peaaegu iga päev ette, aga varsti jäid käigud harvemaks. Nagu juba öeldud, ma pole pugejat sorti, ja kellele selline põõsast altkulmu piiluja ikka korda läheb.
Aga mis pojamajandusse puutub… olen kusagilt kuulnud, et sellised poolnäljas nirud, kel selgroog püsti, poegi ei saagi. Seni polnud mul neid tõesti olnud, kuigi, mis pattu salata, mõned kevadised romaanid olid ju sealsamas suure lauda seltskonnas minulgi.
Ise ka imestan, et veel ühe talve üle elasin, aga võõrdusin inimestest järjest rohkem. Eks mul oli selles osas kurbi kogemusi ka, aga ei taha neid enam meelde tuletada, räug tuleb vägisi peale…
Pühapäeva-pererahvas
Uuel kevadel võtsin ette pikema matka üle lagedate põldude. Ega see üldiselt eriti ohutu trikk pole, sest kass juba rebase käest ei pääse, kui elu nimel jooksuks läheb ja kui ühtki puud läheduses pole… Aga kiidan ennast selle julge teo eest siiani, sest leidsin endale lisa- ehk pühapäeva-pererahva. Mõne aja pärast sai mulle selgeks, et nende auto ilmub siiakanti küll peaaegu sama harva kui minu Perenaise järeltulijate oma, aga suur asi seegi. Tegin kindlaks, et kui nende silma alla satun, läheb üks neist kohe majja, kolistab seal toidukapi kallal, tuleb õue ja kiisutab lahke häälega. Küll ma pelgasin esialgu, aga häda ei anna ju häbeneda. Ahmisin, kugistasin ja piilusin umbusklikult ringi. Tunnistan, et pole nende juures külas käies end alati mõistlikult ülal pidanud. Kord oli nälg nii valus ja vorstilõhn nii ahvatlev, et seda haarates hambad andja sõrme vajutasin. Näuh, kui piinlik! Pikapeale muutusin veidi julgemaks ja ei jooksnud enam toidukausi juurest põõsasse, kui keegi mööda juhtus kõndima.
Peagi hakati seal ekstra minu jaoks söögipoolist kaasa tooma, sest nagu andjad omavahel arutanud on, ei saa nälginud loomale mõnest vorstiotsast ja pasteedisaiast midagi. Olen ka vihjata osanud, et kõige enam maitseb mulle piim — ju see lapsepõlvenostalgiast tuleb.
Ja tuli välja, et häda mitte ainult ei anna häbeneda, vaid muudab looma ka terasemaks. Sai selgeks, et kui lahkete kostitajate autot õuemurul pole, aga väravad ja saunauks lahti, võivad nad hetkel ka korraks lähedal metsas olla. Nad käivad seal nimelt marju hiilimas ja seeni murdmas.
Aga kui õhtul hääled näiteks saunast kostavad, on tark sauna ees pingil passida, kuni uksest tullakse, et siis, saba lootusrikkalt püsti, ees köögiukse poole lipata. Kord, kui saunauks palavuse pärast paokile lükati, torkasin koonu kindluse mõttes sisse ka. No ma ei saa aru, mis seal küll nii koomilist oli, et naeru lagistama võttis! Kassi vurrud saunaesiku uksepraos, ime küll! Narri tuntakse naerust, ütles mõnikord mu Perenaine. Ei tea, miks küll inimesed arvavad, et loomad nende jutust aru ei saa ega taipa, kui kahejalgsed nende üle nalja heidavad… Mina muidugi neile seda pahaks ei pannud.
Uus kurb ja pikk talv
Kui konnad end jälle tiigimutta talvekorterisse seadma hakkasid ja lehed puudelt maas, oli ka pühapäeva-pererahval minu saatusest omavahel juttu. Et kahju, et ei saa mind õpetada ise külmkapist söögipoolist võtma ega ka näiteks aiadalakka jäetud konservikarpe avama. Et talvel, kui nad siin ei käi, on mul kindlasti jälle raskem. Ja et toakassi staatus mulle ei sobi ja autoga sõitma mind kah ei harjuta — nii, nagu vanale koerale, ei saa uusi trikke selgeks ka kassile.
Pole mul möödunud talvestki just lustlikke mälestusi. Kõige ilusam, mis juhtus, oli see, et sain lõpuks pojukese. Ja kõige hirmsam see, et kui kord hiirejahilt tulin, oli laudalakas pesa juures võõras inimese lõhn ja lapsukest ei leidnudki enam. Kurrrb.
Uue pererahva majapidamisse hakkasin luureretki tegema niipea, kui lumi sulanud. Ei läinudki palju käike tühja, juba munapühadest saati oli laud sirelipõõsa all jälle minu jaoks kaetud, kui aga õigel ajal platsis olin!
Pigem vatsa venitada
Aga isu on mul hea. Ja et ma ette tean, et juba järgmisel päeval võib menüü vaid konnadest, tiigiveest ja heal juhul hiirtest koosneda, söön külas, nagu jaksan, ja mäugun hoolega lisa. Mõnikord on küll tunne, et kohe lähen lõhki. Siis istun natuke sööginõude kõrval, pesen silmnäo korralikult puhtaks, lasen leiba luusse ja luban end lähemalt vaadata. Tuleb lausa kodune tunne, nurh! Ega mu kostitajad mind inetuks peagi, kiidavad hoopis mu lühikest karva, mis tolmul ja pusadel kasukasse koguneda ei lase. Nemad panid mulle ka mu elu esimese nime, kutsuvad Triibikuks.
Julgust on mul kah pisut juurde tulnud. Minu poole sirutuvast käest tõmbun instinktiivselt kaugemale praegugi, aga sääre silitamisega saan juba üsna hästi toime ja kui käsi lähedale ootama jäetakse, hangin endale ise kuklaga selle küljest pai. No kergest lõuaaluse sügamisest ei ütle ka ära, aga kui mind seal kord sülle võtta üritati… khhk! Mida nad veel ei taha!
Minu päris-kodu õuel müttavad mõnikord mehed ja mürisevad masinad — käib suur euroremont. Söögipuudust seal ei ole ja kui end silma alla sean, saan nii rammusat suppi kui grillvorsti. Iseasi on see, et ma neid noorepoolseid ja enda arvates vaimukaid mehepoegi eriti ei usalda. Neilt võib küll saada priske kõhutäie, aga järgmine hetk võidakse sulle midagi sappa siduda, sind jalaga togida või lihtsalt narritada. Šhh, mis nõme komme kiusata endast abitumat!
Nii ma siis vantsingi ülepäeviti oma uue pererahva majapidamise ligi, kuulatan hääli ja püüan ennustada, kas ja kauaks tullakse. On ju juhtunud, et nad ka pikemat aega kohal on. Ja siis on pidu minu tänavas!
Mis saab edasi?
Olen juba mitmeid kevadeid näinud tark kass. Tean, et kui rapsipõllud õitsevad ja inimesed metsast seeni koju toovad, kipub suve teine pool kätte jõudma. Veel natuke, ja puude otsast potsatavad alla õunad. Ja kui kartulimaa üles tuhnitakse ja jõhvikad aidatrepil päevitavad…, siis polegi enam esimese lumeni kuigi kaua jäänud. Aga kui juba lumi maas, pole mul enam oodata Perenaise järeltulijaid ega pühapäeva-pererahvast. Jälle tuleb aeg, kus kössitan laudalakkades ja tarepealsetel, roidan heinamaadel ja võserikes, üks kõrv kogu aeg kuulatamas ja käpad põgenemisvalmis, sest iial ei või teada, kuidas suhtuvad hulgusesse kõik kahejalgsed, millise põõsa taga võib passida rebane, koer või kährik. Jälle pean kannatama pooltühja kõhtu või lausnälga, värisema pakase käes. Tean, et minusuguseid hulguseid on kahjuks palju ja mõnel neist pole ajutistki pererahvast ega oma lakapealsetki, aga kui näug enesehaletsusest peale kipub, mõtlen, et ehk oleksid Perenaise lapsed võinud minust siiski pisut enam hoolida, rääkida näiteks kostile mõnesse maaperesse, kus mulle iga päev kindla peale korralik kõhutäis oleks antud. Tuppa patjadele ma ei himustanukski. Inimesed, kellest paraku sõltun, teavad ju, et üks kass ei saa sinna minna, kuhu tema perenaine viidi…
Mina arvan, et…
… Triibik on meist, suure lauda kassidest, kehvemas olukorras küll. Meie peame seda suurt ruumi, kus kuuldavasti millalgi sada piimaandjat sees oli, aga nüüd kümmet lammast ja kahte lehma talitamas käiakse, oma koduks, sest oleme siin sündinud, Triibiku kodu on aga täitsa tühi ja külm, keegi ei määgi ega ammu ka.
Aga kass hoiab ju oma kodu, nagu targad inimesed kindlaks on teinud. Mõned meie sugulased olevat isegi mitmesaja kilomeetri kauguselt pererahva juurde tagasi kõndinud. Kui aga kodu on, aga inimhinge pole… näu. Minul igatahes on Triibikust kahju ja kui ta piima noolima tuleb, siis mina küll luban ta kausi ligi, kuigi meile endilegi seda kraami just väga heldelt ei jagata.
Lihtsalt Laudakass
i
KAIE NÕLVAK
