Olen 16aastane noormees. Minu kodu on Laiuse voorel, kust avaneb vaade kauni loodusega Eestimaale. Minu kõrval on maast madalast olnud minu perekond, töökas eesti rahvas, kultuur ja keel.
Minu vanaisa on elupõline põllumees, kelle elutõde on, et vaid südamega tööd tehes on võimalik maitsta oma tegude vilja. Tema kõrval põllul rassides olen omandanud enamiku põllumehele vajalikest oskustest ja aru saanud, kui viljakas ning mitmekesine on Eestimaa mullastik. Juba väikesest peale külg külje ja õlg õla kõrval sammunud, mõistan, et mida enam põllul viibida, seda enam muutub see tegevus elustiiliks. Tean, mis väärtus on talupojatarkusel, oskusel kuulata iseennast ja loodust ning õigel ajal otsustada ja tegutseda.
Eestimaa loodus on imeilus. Meil on omanäolise taimestikuga saared, neli aastaaega: kevade ärkav ja tärkav uus eluring, suve kutsuvad rannad, talve härmaehtes valge lumine avarus, sügise värvikirevad sood ning metsad. Valdur Mikita järgi on mets teadvuse kiirendi. Eestimaa inimestel on hulganisti väga isiklikke metsakogemusi. Kes korjab marju-seeni, kes jalutab-jookseb, kes raiub-hooldab-istutab taimi, kes viibib seal selleks, et enesega kontakti saada. Seepärast nii tulistvalu aastaajast olenemata maale kihutataksegi. Me oleme loodusrahvas.
Eesti on maailma väikseim mittesaareriik, kus on omakeelne kultuur – muusika ja kirjandus. Laulu- ja tantsupidude aegu muutub Eesti paljude rahvaste koduks. Lipp suundub “Koidu” helide saatel torni. Härdusmoment on tabanud kogu laulu- ja tantsuväge ning pealtvaatajaid. Tunda on ajaloohõngu ja uhkustunnet, et kestame. Õhus hõljuv sõnum minevikust on aimatav inimeste silmis sädelevatest pisaratest. Oleme rahvas, kes on laulnud end vabaks okupatsiooni ahelatest, raskest orjuse taagast ning püsima jäänud väikesele rahvaarvule vaatamata. Igal väikselgi kohal on oma seelikumuster nagu ka keelekasutus, see teeb väikse Eesti väga eriliseks ja mitmekesiseks. Eestlaste väge võib võrrelda Andrus Kivirähki loomingust teada rahvapärimusliku Põhja Konnaga, kes tõuseb siis, kui teda kutsuvad tuhanded. Sel momendil on meile lahti kõige kõrgemad taevateed, meid valdab headuse vägi ja siis ei tundu enam miski võimatu.
Eestimaa uhkus on sportlased. Esimesed eestlased, kes saavutasid rahvusvahelise tuntuse, ei olnud mitte kirjamehed ega muusikud või majandusmehed, vaid sportlased, jõusangarid-maadlejad Georg Lurich, Aleksander Aberg ja Georg Hackenschmidt. Kelly Sildaru, Rasmus Mägi, Ksenija Balta, Julia Beljajeva, Ott Tänak ja Martin Järveoja – nende praeguse ajahetke noorsportlaste saavutused ei jäta ühtki eestimaalast külmaks, vaid süstivad kaasmaalastesse eneseusku, optimismi, avatust ning motiveerivad kehakultuuriga tegelema, et olla terved ja enam jaksata.
Eestimaa teeb eriliseks meie emakeel, üks kaunimaid, aga samas väiksemaid keeli maailmas, mis toimib ametliku keelena selle kõigis kasutusvaldkondades, andes haridust lasteaiaõppest kuni doktorikraadini. Muidugi arutleme pidevalt oma riigi ja rahvuse väljasuremise teemal, sest meid on vaid 1,3 miljonit. Teame, et kõige tähtsam on meie endi tahe olla eestlased, väärtustada oma kodu ja püha maad ja keelt, mis on meie identiteedi alusmüür.
Eestimaa on minu kodu. See on hingestatud. Meile on olulised põlvest põlve edasiantavad eluväärtused, mis teevad hingelt tugevaks. Meie mõistus otsib selgust. Me hoolime endast.
MARTEN KRAVTŠUK
