Tunned muret Eesti pärast.
Tead, ka mul on valus vaadata,
kui paljudel meist kõigub jalgealus.
Tunnen rõõmu nende pärast,
kel on rinnas rahu,
saastav silmakirjalikkus sinna küll ei mahu.
Mõtlen, kuidas headusele anda vaba voli.
Leppida ja lepitada kõik, mis on või oli.
Nõnda kirjutab Jüri Leesment, Alo Mattiiseni lapsepõlvesõber, minu kodulinnast pärit poeet. Tihti kuulen vanemaid inimesi kõnelemas: “Kas sellist Eestit me tahtsimegi?” “Ajad on rasked!” ütlevad nad. Paljud lahkuvad ja kritiseerivad piiri tagant, kui halb Eestis kõik on ja aina halvemaks läheb…
Mina olen veel väga noor mees ja mina ei tea, kas ajad on praegu raskemad kui varem või kas mujal on päikselisem ja parem. Ei oska mina ka paremat Eestit tahta! Igapäevaselt ei mõtle ma Eestimaa peale, usun, et keegi ei mõtle, aga ma pole eestlane ka ainult kaks korda aastas – kahekümne neljandal veebruaril ja kahekümnendal augustil. Suuri sõnu ja suuri tegusid jõuan ma kindlasti veel teha, kui olen suurem ja vanem ja targem.
Praegu mõtlen ma väiksemaid mõtteid, millel minu jaoks suur sisu ja mõnikord on südames ka suur mure.
Mul on mõnikord häbi meid esindama ja juhtima valitud tähtsate meeste ja naiste ebaausate juttude ning tegude pärast. Nemad peaksid ju olema parimad, kõige targemad ja ausamad meie seast.
Mul on häbi ja valus maha ning hooleta jäetud külade pärast. Minu vanaisa elab Peipsi kandis metsas, aga ma ei saa talle bussiga külla sõita, sest bussid sinna enam ei käi. Aga oma vanaisa kuulates kuulen end kuulavat oma rahva ajalugu.
Mul on vahel piinlik ka iseenda ja oma kaaslaste pärast, kes me õhinal laseme end kaasa haarata virtuaalmaailma ahvatlustest ja kõigest võõramaisest.
Minu Eestimaa ei asu Tallinnas, minu Eesti on kõigepealt minu kodu ja minu inimesed. Minu Eesti on Eestimaa loodus, ma kardan, et plekist ja klaasist linnas kaovad ära sõnad kullerkupu ja meelespea ja pääsukese ütlemiseks…
Kunagi tahan ma hoolt kanda kogu Eestimaa eest, aga praegu olen suureks ja targaks saamise poole teel. Kuid ma saan teha midagi lihtsat, igapäevast, kuid üliolulist.
Ma saan rääkida imeliselt ilusat eesti keelt, teada peast Eesti hümni sõnu ja ehk mõnd luuleridagi. Kui ma kunagi avaldan oma mõrsjale armastust, tahaksin seda teha oma puhtas emakeeles, mitte segamini inglisepäraste mugandustega. Tahan lugeda palju tarku raamatuid. Tahan õhtuti oma isaga tõsiste eesti meeste juttu ajada ja oma emale mõnikord lihtsalt niisama lilli kinkida.
Tahan võta mütsi peast, kui astun sisse oma kodu, koolimaja või mõne Eestimaa kiriku uksest… Ma tahan ja saan hoolida ning hoida.
Jüri Leesment lõpetab oma luuletuse Eestimaast:
Tunned muret. Nagu ikka-elame ja näeme.
Kust siis mujalt-südametest võtta võime väe me…
Tormas 11. aprillil peetud Jakobsoni kõnevõistlusel osalenud õpilase kõne
i
KRISTJAN PINT, Jõgeva põhikool
