Ükskord küsis üks õpilane pühakult: kuidas Sind mõista? Pühak vastas, et mind ei saagi mõista, ma olen mõistusest kõrgemal. Samamoodi on tihti tekkinud olukordade lahendus hoopis olemasolevast mõistmisraamist kõrgemal. Ta lihtsalt ootab oma hetke, et inimestele avaneda. Pärast pikka mõtlemist ja lahenduse otsimist võib ta tulla hoopis ootamatust kohast ja ootamatul viisil ning ta võib olla kõigile asjaosalistele olla hoopis teistsugune, kui oleks oodanud, aga samas lihtsaimast lihtsam.
Kõigil inimestel on ju elus taolisi kogemusi olnud, et mõne konflikti järel leiate hoopis, et vastastikune kaklemine ei aita, et hoopis teineteise toetamine aitab.
Või kui olete tükk aega mõnele probleemile lahendust otsinud, avastate ühel hetkel, et lahendus on kogu aeg olemas olnud, see on kogu aeg istunud teie enda ees ja võib-olla isegi sees. Siis toimub väike „krõks“ ja huvitav ning paeluv mõte ja uus lahendustee ongi olemas.
Ka praeguses olukorras Eestis tundub, et kõik lahendused on meie jaoks tegelikult juba ükskõik kui raskes olukorras olemas. Aga meil tuleb proovida neid otsida kuskilt mujalt kui sealt, kust me neid seni otsinud oleme. Me oleme lahendust otsinud olemasolevast süsteemist ja endast väljastpoolt, aga tegelikult tuleks lahendust otsida hoopis iseenda seest, iseenda suhtumisest endast väljaspool olevasse.
Ei aita suuremad pangalaenud, toetused, abirahad. Näha ju on, et raha ei ole kõikvõimas ja raha ei ole lahendus egoistlikule elule. Raha ei lahenda pereprobleeme, raha ei tee ka rikkaks, sest nagu näha, ei ole raha meile andnud tunnet küllusest ja rikkusest:
Kui on palju raha, aga mitte ühtegi sõpra, siis kui õnnelik on selline inimene?
Samas võib saada väga õnnelikuks, tehes head mõnele inimesele enda lähedal.
Õnnelikuks võib teha kaunis päikesetõus või -loojang, lihtne valgusepeegeldus seinal, linnulaul, kevadise oja vulin, vanaema pakutud pirukas, suured ja magusad mustikad, laste naer, sõbral käest kinni võtmine, üks lihtne kallistus?
Pärlid kaelakees
Me oleme kõik pärlid ühes ja samas kaelakees. Miks on vaja öelda, et ühed pärlid on rohelised, aga teised punased, sinised või kollased, ja seetõttu paremad või halvemad, kui nad on kõik lihtsalt pärlid?
Me vajame ju kõik ühte ja sama: tuge, armastust ja hoolt.
Lihtsalt osakem näha seda, mis on meis kõigis sarnast, selle asemel et otsida pidevalt erinevusi. Osakem näha seda, mis on positiivne, mitte seda, mis on valesti või halvasti. Osakem inimesi julgustada, selle asemel, et öelda, et nad pole ikka veel piisavalt head selles või tolles. Ja te võite näha imesid enda ümber.
Hoopis koostöö, armastus ja üksteise toetamine on lahendus olukorras, kus ükski number, reserv ega laen ei paranda enam mitte midagi.
Peale raha on veel midagi, mis on elus oluline — see on armastus.
Miks tulla 1. mail kokku ja teha Uuesti Ära?
Oleme Eestis tükk aega rääkinud sellest, et meie inimeste ühistunne on kadumas. Eelmise aasta Märkamisaja laulupidu tõi nii mõnelegi inimesele, ka mulle endale, pisara silmanurka. Me ju vajame seda! Me ju toitume sellest! Me ju ihkame seda tegelikult nii väga! See tunne, mis tekib, kui on nii palju inimesi koos ja nad kõik tunnevad sama, liiguvad samas suunas ja lihtsalt on teineteise jaoks sellel hetkel olemas! Milline võimas tunne: olla kõik koos! Teha midagi koos ära, mis on meie enda soovidest ja tahtmistest kõrgemal ja oluline hoopis millegi meist palju suurema – looduse — hüvanguks!
Ka see tunne, mis valitses Eestis eelmise aasta 3. mai õhtul, oli enneolematu.
50 000 inimest tuli kokku ja koristas ühe päevaga puhtaks kõik Eestimaa metsad, tuues sealt välja 10 000 tonni prügi! Kõik inimesed arvestasid üksteisega, paljud inimesed veetsid veel õhtutundidel ja pimedas aega prügikotte konteineritesse loopides, mitmed tuhanded inimesed toetasid ja aitasid üksteist. Sajad ja sajad inimesed unustasid ära, mida ütleb nende pangaarve, ja sõitsid oma autoga sadu kilomeetreid (veel ka nädalaid pärast koristuspäeva), et prügi Eestimaa metsadest välja viia.
3. mail nägime, et meie tegevusel on tagajärg ning meie hoolimatu eneseülistamise hind on niivõrd paljude olendite ning taimede kannatus.
Aga mulle tundub, et 3. mai õhtul saime aru, et maailmas on olulisemaid asju meie enda lihtsatest ja labastest soovidest. Et kui midagi hävineb meie tõttu, hävineb ka osa meist. Kui keegi, mõni loom, lind, konn või putukas kannatab või sureb meie tekitatud prügi ja reostuse tõttu, kannatab või sureb ka osa meist. Ja nii võiksime vaadata kõigile täna meie ees seisvatele probleemidele!
Mis peaks Eestis muutuma?
Me kõik näitasime eelmisel aastal, milliseks ühistundeks ja -tegemiseks me võimelised oleme. Ja me mõistsime ka seda, kui võimas on see tunne, kui palju ta võib meile kõigile anda. Ja me tegime nii palju ära Eestimaa ja kogu maailma looduse heaks.
Aga mis oleks, kui mõtlesime nüüd sellel aastal 1. mail kõik üheskoos, mida väikest ja suurt me saaksime ära teha meid kõiki ümbritsevate inimeste jaoks? Ja mis oleks, kui mõtleksime kasvõi ühel päeval, mida kõike saaksime ära teha, et muuta elu kõiki meid ümbritsevate inimeste jaoks paremaks.
Miks me peame tegema oma elus tööd, mis teeb meid õnnetuks või vaid osaliselt õnnelikuks? Ja miks me peame terve elu rügama ainult paljudel juhtudel üksi raha pärast, surudes maha oma unistused ja nägemused sellest, milline elu tegelikult võiks olla, kui me võiksime proovida ühiskonnas elada nii, et teeme asju koos ja toetame kõiki, et nad leiaksid oma elus selle tee, kuidas nad saaksid teisi ja seeläbi ka iseend õnnelikuks teha?
Miks ei võiks me elada nii, et julgustame ja toetame oma lapsi tegema oma eluea jooksul midagi maailma heaks ära?
Olen näinud, kuidas millegi hea ärategemisel ja ühise toreda eesmärgi juures muutuvad kõik inimesed sõbralikeks ja teineteist toetavateks vendadeks ja õdedeks ning kümned tuhanded on valmis kokku tulema, et midagi ühiselt ära teha.
Aga kui teeme head asja, siis ühel hetkel, uskudes, et see on võimalik, tuleb jälle kogu maailm meile appi. Uskugem siis, et parem maailm on võimalik!
Võtkem aeg-ajalt autoga linna sõites bussipeatusest inimesi peale. Viime oma vanematele ja vanavanematele omaküpsetatud kooki, anname oma lemmikloomadele ilma igasuguse kiirustamiseta võimaluse meiega mängida. Pühendame aega oma lastele ja perekonnale, kuulates ilma vahele segamata kedagi viis minutit. Nii võime kogeda, kui palju teistel meile tegelikult öelda ja jagada on. Aidates kedagi bussist välja või üle tee, tunneme, kui hea see on, kui ka meid ühel hetkel aidatakse.
Vaid jagades oma varandust, võime end tunda tõeliselt rikkana. Vaid teineteist toetades võime end tunda tõeliselt õnnelikuna. Vaid andes saame ja näeme, et tegelikult on andmine ja saamine üks ja sama asi.
Tähtis pole see, mis teised teevad või ei tee minu heaks, vaid mida mina saaksin ise teha teiste ja oma kodu heaks. Üks asi on see, kui mõtleme oma peaga. Aga mis oleks, kui tuleksime kokku ja mõtleksime korragi oma südamega. Mõeldes südamega, suudame rohkem, mõeldes südamega, suudame alati teisi aidata, mõeldes südamega, oleme ise paremad inimesed. Tulgem ja tehkem koos Eestimaa paremaks!
iii
KADRI ALLIKMÄE, Teeme Ära 2008 ja Teeme Ära! Minu Eesti toimkonna liige
