Enne ministriametisse asumist töötasite Võhma linnapeana. Kuivõrd on pealinnast kaugemal töötamine tulnud kasuks Eestimaa valuküsimuste tundmaõppimisel?
“Olen päritolult maapoiss, sündinud Taageperas, mis jääb praegu Valgamaa koosseisu, kuid mida loetakse põliseks Mulgimaa osaks. Minu praegune kodu on Võhmas. Kodulinnas abilinnapeana ja linnapeana töötades tajusin teravalt omavalitsussõbraliku regionaalpoliitika puudumist. Turumajanduse seadusi järgiv regionaalpoliitika on alati kasulik arenenud piirkondadele linnastumisele. Kahjuks pole Eestis vastukaaluks midagi mõjuvat teha suudetud. Mul on kahju, et Eesti on selles suunas läinud ja kardan, et paljude regioonide jaoks on see protsess ka pöördumatu. Aga samas on hea tahtmise korras võimalik olukorda tulevikus parandada. Võhma kohta julgen siiski öelda, et see linn on käesolevaks ajaks välja pääsenud “mustast august”, kuhu seoses lihakombinaadi pankrotiga kukuti. Praegu on Võhma arenev väikelinn, kus on puudus tööjõust, mitte aga tööst. Meenutades oma eelnevat tööperioodi, suhtun erinevatesse poliitikatesse maapiirkonna huvidest lähtudes.”
Kuidas hindate sotsiaalministeeriumi võimalusi oma ülesannete täitmiseks tänases Eestis?
“Viimastel aastatel on sotsiaalvaldkonna osatähtsus ühiskonnas ja ka riigieelarves tuntavalt suurenenud. 2006. aasta põhieelarves ja lisaeelarves on sotsiaalse kaitse kulud võrreldes 2005. aastaga kasvanud kokku rohkem kui kolmandiku võrra. Sellist kasvu pole tänavu üheski teises sektoris. Sotsiaalse kaitse kulud koosnevad tervishoiurahadest, mitmesugustest sotsiaaltoetustest, riiklikust hoolekandest, pensionidest jms. Kahe aasta vältel oleme lisaks sotsiaalmaksule teiste tulude arvelt pensionikassasse pannud 5 miljardit krooni, mistõttu võib kindel olla, et vähemalt neli-viis aastat on pensionikassa jätkusuutlik. Kaks-kolm aastat tagasi oli pensionikassal mäletatavasti suurde defitsiiti mineku oht, mis muutnuks keeruliseks pensionide tõstmise isegi indekseerimisega. Nüüd võin öelda, et ka edaspidi on võimalik pensione erakorraliselt tõsta. Selleks tuleb veelgi täiendada pensionikassat ja muidugi teha poliitilisi otsuseid pensionäride kasuks. Mõistagi on sotsiaalpoliitikas selliste tulemusteni jõutud töö ja pingutustega. Arvestada tuleb ka sellega, et valitsuses on esindatud erinevad erakonnad, kelle arvamused ühes või teises valdkonnas alati ei kattu.”
Olete Keskerakonna liige. Kas erakondade sarnaseid programme arvestades on Teil sotsiaalpoliitika valdkonnas lihtsam ühist keelt leida Rahvaliidu esindajatega?
“Iga koalitsioon lähtub oma tegevuses koalitsioonilepingust. Praeguses koalitsioonis on olnud üsnagi palju sotsiaalseid algatusi nagu näiteks pensionitõus, hoolde- ja kasuperede toetamine, vanemahüvitise maksmise pikendamine, rehabilitatsiooniteenuse suurendamine puuetega inimestele. Ma ei tahaks koalitsioonipartnereid üksteisele eelistada, kuid Keskerakonna ja Eestimaa Rahvaliidu programmides on sotsiaalpoliitikat põhjalikumalt käsitletud. Ühtlasi on mul hea meel, et ka Reformierakond on tänases koalitsioonis muutunud sotsiaalsemaks kui varasemates võimuliitudes.”
Kui sageli on sotsiaalministril võimalik kohtuda peaministriga?
“Enne eelarveprojekti koostamist kohtus peaminister Andrus Ansip kõikide ministritega. Pooleteise tööaasta vältel olen peaministriga ja tema nõunikega ka eraldi kohtunud ja põhiliselt selleks, et selgitada algatusi, mis pole määratletud koalitsioonilepingus, või arutada teemasid, mis selles lepingus sõnastatud ebatäpselt ja on olnud võimalik erinev tõlgendamine.
Peaminister, kes on ka Reformierakonna esimees, ei pruugi kõiki ideid kohe toetada. Sageli oleme aga pärast põhjalikke ja pikaajalisi diskussioone konstruktiivsete lahendusteni jõudnud. Näiteks suutsime otsustada lastetoetuste tõstmise järgmisest aastast alates kolmandast lapsest peres 300 kroonilt 900 kroonini kuus.”
Mida uut võib sotsiaalpoliitikasse tuua asjaolu, et Arnold Rüütli asemel on Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves?
“Toomas Hendrik Ilvese esimesed käigud presidendiametis on seotud ennekõike välispoliitikaga. See on ka loomulik, sest president peab oma esindusfunktsiooni täitma kõigepealt rahvusvahelises plaanis. Eelmine riigipea Arnold Rüütel toonitas kõikides esinemistes ja pöördumistes inimkesksust, vajadust tõhusama sotsiaal- ja tervisepoliitika järele. Ma väga loodan, et ka president Ilvesest saab sotsiaalsete vaadetega president, sest ta on kuulunud ju Sotsiaaldemokraatlikku erakonda ning väidab ise, et tema vaated on vasakpoolsed. Peab ära ootama tema pöördumised ja sõnavõtud sisepoliitikas, kas ta suudab ühendada esimest ja teist Eestit
Esimene ja teine Eesti pole tegelikult head väljendid. Meil on üks Eesti, kus aga väga suured sotsiaalsed vahed sissetulekutes, elatustasemes ja piirkondlikus arengus. President ei saa küll otseselt sotsiaalmajanduslikku olukorda muuta, ta saab aga lahendamist vajavatest probleemidest jõuliselt märku anda.”
Teatavasti ei ela paljud inimesed, ennekõike mehed, üldse pensionieani. Mida saaks inimese tervise tugevdamiseks juba lähiajal ja võimalikult kiiresti ette võtta?
“Pole saladus, et Eesti Vabariigi elanike tervis on kogu Euroopas üks kehvemaid. Kui käsitlemisel on terviseteema, tahetakse tavaliselt rääkida meditsiinist, patsientidest, arstidest, õdedest, palkadest. Ka selles osas on edasiminek olemas ? järgmisel aastal suunatakse eriarstiabisse ligi miljard krooni rohkem kui tänavu. Lühendame ravijärjekordi, toetame haiglate investeeringuid, tõstame ennaktempos arstide ja õdede palku. Põhimõttelises lähenemises oleme käima lükanud ühe protsessi – rahvatervise arengukava koostamise. Aasta otsa oleme ette valmistanud põhimõtteid ja rääkinud need läbi tuhandete inimestega Eesti erinevatest piirkondadest. Need põhimõtted on valitsuses heaks kiidetud ja oleme alustanud konkreetsete tegevuskavade väljatöötamist. Mitmete programmide, sealhulgas ennetuslike programmide käivitamiseks on ette nähtud kindlad rahasummad.
Kõige selle juures on väga oluline ka inimeste suhtumise oma tervisesse, kus uute hinnangute ja arusaamade tekkimiseks piisavalt aega kulub. Hukkumised liiklusõnnetustes ja tulekahjudes, alkoholiga või nikotiiniga liialdamisest tingitud surmajuhtumid, enesetapud on suuresti põhjustaud ohutunde puudumisest ja hoolimatusest oma tervise suhtes.”
Missuguseid arste oleks Eestisse vaja rohkem, kas tipptasemel spetsialiste või perearste, kes oma ringkonna patsiente tunnevad, neid igati hoolikalt ravivad ja vajaduse korral ka eriarsti konsultatsioonile saadavad?
“Tuleksin hoopis tagasi rahvatervise arengukava juurde, mille eesmärk on luua keskkond, mis aitaks inimestel terve olla. Haiguste profülaktikas on väga oluline roll ka perearstidel, kes saavad palju kaasa aidata selliste olukordade ennetamisele, kus haigus on muutunud keeruliseks, ravi osutub kalliks ning ühtlasi halveneb inimese elukvaliteet. Me peame kõik tegema selleks, et inimene oleks terve ja haigused diagnoositaks võimalikult aegsasti. Selles valdkonnas on üht-teist juba tehtud. 2007. aastal hakkab kehtima süsteem, kus perearstidele eraldatakse lisaraha haiguste ennetamiseks ja uuringuteks. Rohkem ressursse arstiabi korraldamiseks saavad ka maapiirkondade perearstid.”
Mida suudavad aga haiglate peaarstid ja juhid ära teha selleks, et tingimused tervise hoidmiseks ja haiguste ravimiseks oleksid piisavalt kvaliteetsed? Näiteks Jõgeva haigla käekäigu paranemist on suuresti seostatud karismaatilise haiglajuhi Peep Põdderiga.
“Ka mulle tundub, et Jõgeva haiglas on viimasel ajal kõik asjad paremuse poole läinud. Sotsiaalministeerium toetas seda haiglat tänavu 2 miljoni krooniga, mida kasutati hooldusosakonna väljaehitamiseks. Samuti on hästi toime tulnud Põlva ja Rapla haigla, kus omavalitsus omanikuna on oma haiglasse rohkem panustanud. Tervishoiualal on aga igaühel omad ülesanded ? nii riigil kui ka omavalitsustel. See, kas haiglad suudavad normaalselt toimida ja edukalt majandada, sõltub aga suuresti haiglajuhtidest. Ise olen tutvunud paljude maakonnahaiglatega. On piirkondi, kus võib täheldada väga tugevat sidet omaniku ja haigla vahel. Vastav koostöö on tugevam tavaliselt seal, kus ka omavalitsus on haigla rahastamisel osalenud. Võimekat haiglajuhti on aga tarvis igal juhul.”
Missugused investeeringud on läbi sotsiaalministeeriumi viimasel ajal veel Jõgevamaale jõudnud?
“Kokku on ministeerium toetatud Jõgevamaa sotsiaalelu viimase kahe aasta vältel 13,5 miljoni krooniga. Võisiku hooldekodu kaasajastamiseks eraldati 7,7 miljonit krooni. Praegu käivad Võisikul tööd, mida tehakse viimati eraldatud 3 miljoni krooni eest. Jõgeva vallas asuv Siimusti Lastekodu Metsatareke on saanud 2,5 miljonit krooni peremaja ehitamiseks. Ma loodan, et peagi valmiv peremaja ei jää Siimusti lastekodule viimaseks.”
JAAN LUKAS
