Arvestades Venemaalt lähtuva transiidi rolli Eesti majanduses, saab idanaaber läbi riigitruu firma dikteerida meie poliitilisi valikuid. Tema põhimõte on suunata kaubavoog tõrksatelt leplikele, sealjuures avaliku poliitika tasemel mingitki otsust langetamata.
Täna Eestis toimuva transiidiäri loogikas lähtutakse suuresti sellest, et kui sa tahad Venemaaga suhelda, siis peab sul olema midagi, millega opereerida. Vene ärimehe esimene küsimus on ? mis sul ka on? Ta tunnistab omandit ja jõudu, mis omanikul on. Venemaa huvi kaubavahetuses on saada enda kätte transiidikoridorid.
Rahvusliku uhkuse küsimus
Praegu on selles küsimuses ohjad veel riigi käes, seetõttu julgustan otsustajaid, kinnitades veelkord raudtee ja sadama kokkukuuluvust, mis lähtub selle ahela sisemisest loogikast. Riigiettevõte saab investeeringuid tehes vaadata palju kaugemale silmapiiri taha kui eraomanduses äriühing, kelle tootlikkuse plaanid ja kannatus kasumi ootamisel palju lühemad. Samas on riigi huvi majanduse jätkusuutlik toimimine ja sellele transiidilt tulu teenimine. Seni ei ole kahe erineva majandusüksuse koostöö laabunud ja ma lähtungi sellest loogikast, kui ütlen, et riigi transiidimajanduse selgroog võiks kuuluda riigile endale.
On öeldud, et selle küsimusega tegelemine ei ole maailmavaateliselt oluline, on öeldud, et riigil puudub kompetents seda äri ajada, on öeldud, et riik peab tulevikku vaadates tegelema pigem teadus- ja arendustööga. Kõik need argumendid on kahtlemata õiged. Teisalt tuleb tõdeda, et riik on suutnud kasvõi sadama näitel tõestada, et võib olla ka kasumlikult ja jätkusuutlikult tegutseva ettevõtte omanik.
Me oleme saanud teiste riigiettevõtete juhtimisega hakkama, saame hakkama ka sellega. Ning ühekordse väljamineku tegemine annaks raudtee tagasiostu korral kindluse tulevikus sellest sektorist raha teenida ja seda haridusse investeerida. Lõpuks on üsna oluline tunnistada, et raudtee on paljude eestimaalaste jaoks sama suur rahvusliku uhkuse küsimus kui laulupeod.
Milles ikkagi on asi, et valitsus ei suuda või ei taha raudteed osta? Põhjusi võib olla mitu. Esiteks ? lähenevad Riigikogu valimised. Kuna ka praegu on valitsuses ka endised erastajad, siis võib olla väga raske nendega konsensust leida, mida näitab ka praegune protsessi venimine. Teiseks ? valitsuse sisemised vastuolud ? naftareostuse, rahaskandaali ja presidendi küsimustes, kus on vaja vastutajaid leida, aga kes ikka tahaks enne valimisi oma nime määrida?
Kutsun leidma üksmeelt
Raudtee kui Eesti riigi sümboli osas võiks oma sõna öelda ka vabariigi president, aga tema hoiab lossiskandaali tõttu päevapoliitikas mitte just kõrget profiili. Mida teha, kui valitus ei taha, aga opositsioon ei suuda Eesti Raudteed rahvale tagasi võita? Tuleb kutsuda rahvast, valijaid oma arvamust selgemalt väljendama, mida ma ka praegu teen.
Ja kutsun ka valitsust siiski leidma üksmeelt, et raudtee tervikuna riigile tagasi saada ning teha sellest tugev transiidikanal, mille tööd asjatundlikult juhtides saaks rahvuslikku rikkust suurendada. Kui me seda võimalust ei kasuta, siis tekib mul küsimus, kas riigil on mõistlik olla Tallinna sadama omanik.
Ühtselt Eesti raudtee eest!
HENN PÄRN
Riigikogu liige, Res Publica
