Kas ei tundu lugejale see üleskutse kuidagi tuttav? Nõukogude okupatsiooni ajal tekitas see loosung pigem negatiivseid emotsioone, kui mitte naerupahvakuid. Tõepoolest, miks pidime valima organeid, kellest mitte midagi ei sõltunud ja tõelist võimu teostas repressiivne klikk.
Oleme olnud Euroopa Liidus viis aastat ja Eesti üldsuse silmis on mainitud ühendus saavutanud nüüdseks enam kui 80- protsendilise poolehoiu. Ammu on möödas hetked, mil avaldati skepsist selles osas, et oleme oma riiki viimas ühest liidust teise. Seda kummastavam on asjaolu, kus ühe väärika meediaväljaande liider kutsub üles valimisi boikoteerima, põhjendades seda kui mõttetust. Kas mitte Euroopa Liit pole see, kes annab Eestile iga sissemakstud krooni asemel tagasi viis? Kas mitte Euroopa Liit pole see, kes on avanud meie noortele võrratud õppimisvõimalused ja ettevõtlusele uued horisondid? Kas pole ülalmainitud ühendus hoidmas püsti meie maaelu ja kas pole mitte EL see, kes “pronksiöö” järel meid jäägitult toetas?!
Valimisskeptikud tõstavad lipukirjaks üles fakti, et 785 saadikust on Euroopa Parlamendis meid esindamas kuus, mis on iseenesestmõistetavalt marginaalne number. Siinkohal tahaksin lugejale meenutada, kuidas Europarlament toimib. Sealsed saadikud istuvad seal mitte riigiti, vaid fraktsiooniti, ja oma otsused langetab see kooslus just nende läbi, mitte üldhäälte, vaid kvalifitseeritud häälteenamusega. Jah, meid, eestlasi on seal vähe, kuid just seetõttu peamegi olema tublimad. Kui poliitik on tõeliselt võimekas ja karismaatiline, on ta suuteline tõstatama fraktsioonides üles küsimusi, mis meile eksistentsiaalselt olulised. Ainult tänu sellele on Euroliit ühendanud võrdlusmärgiga natsirežiimi Saksmaal ja stalinistliku terrori idanaabruses. Tänu eurosaadikute kiirele reageerimisele suudeti ohjeldada Vene invasiooni Gruusiasse. Eesti on aga saanud majandussfääris mitmeid soodustusi.
Mäletan oma esimest visiiti Brüsselisse ja esimesi samme europarlamendi koridorides. Tuleb meelde, kuidas kogenud euroametnik tutvustas mulle erinevate riikide saadikuid. “See seal on sakslane ja see prantslane,” märkis ta, “nad pole just silmapaistvad kujud, kuid nende taga on ikkagi Saksamaa ja Prantsusmaa!”
Siis ühtäkki osutas ta ühele lähedal seisvale tumedapäisele mehele: “Aga see on tõesti hea mees! Mine ja räägi temaga! Ta on küll Maltast, kuid on tõeliselt särav tegija!”
Paljunäinud professionaal märkis ära maltalase, kelle sarnaseid on europarlamendis veelgi vähem kui eestlasi, ehk viis! Siit võime teha omad järeldused. Andku tulevik meilegi vaid sääraseid saadikuid. Oponeerija võib väita, et hääletame seekord kinniste nimekirjade alusel ja mitte personaalselt isikuid. Nii kinnistel kui lahtistel nimekirjadel on omad puudused ja voorused. Kindlasti väljendame me aga hääletades oma maailmavaadet.
Mis juhtub siis, kui seda maailmavaadet ei esinda uues koosluses keegi? Vaadates oma riigi sisse, võime näha ühte kooslust, mida minnakse valima „kui üks mees”!
Kas apaatia korral saabki sellest Eesti positsioon ja hääl? Kui aga nii mõtleksid kõik Euroopa Liidu riikide kodanikud ja 2/3 parlamendis moodustakski üks fraktsioon?
Teatavasti toimus hiljuti Tallinnas Lennart Meri nimeline konverents, millest võtsid osa maailmatasemel tegijad. Eriti särasid seal kaks vene päritolu esinejat, kes vabamõtlejatena kritiseerisid ohtlikke tendentse Venemaal.
Nii selgus, et meie idanaaber on loonud fondi “sõbralike naaberriikide majanduse toetuseks”. Ei pea ilmselt seletama, et säärasel “abil” on oma hind. Mis juhtub siis, kui Euroopa Liidu Parlamendis hakkab tänu “ühe mehe erakonnale” kõlama idanaabri hääl?!
Seetõttu, head sõbrad, minge valima. Siis saab kõlada eestlaste enamuse hääl ja seeläbi jäävad püsima läänelikud väärtused ja demokraatia!
iii
RAIVO JÄRVI, Riigikogu liige, Reformierakond
