Kui kalendrit uskuda, siis on peagi algamas selle suve viimane nädal. Ilm on aga leebe olnud ja rändlinnud ei kiirusta “kohvreid pakkima”. Mõnel südasuvepäeval tekib teinekord suuremgi igatsus salli ja soojemate sokkide järele, kui seda septembrikuus seni ette on tulnud.
Ööd on veel üsna soojad. Ritsikad siristavad, kurgid kasvavad ja õunad lõhnavad. Ka päevadesse on jagunud parasjagu päikesepaistet ja metsausku inimesi ei saa männikutest-kuusikutest enam kahe paari härgadegagi tulema, mis sest, et marja- ja seenepurke kodus juba nii palju, et sahvriuks hästi kinni ei lähe.
Sest niisuguseid pohlakobaraid, mis kanarbikuõitega kauniduses võistlevad, ega kukeseeni, mis tumeroheliselt samblalt fooritulekollaselt vastu siravad, ei saa ju üheltki turult ega parimastki poest. Lisaboonusena toob metsasuitaja sealt kaasa hea tuju ja veel parema une, töö-, raha- ja muidumured jätab aga marjamättale maha.
Aga kuigi talvevarusid mõnel ehk juba ülearu tundub olevat, minge ikkagi igal võimalusel loodusse — pakku stressi, valimisvõitluse ja kollasevõitu uudiste eest. Hoidisepurgiga saate ju talvel rõõmustada sõpru-tuttavaid, kes ise nii väga „metsa poole” pole. Ja keetmata-kupatamata metsaandidegagi saab praegu õnnelikuks teha neid, kes ise metsa ei pääse, kuigi väga tahaksid.
Kaugel pole aeg, mil töölt alles pimedas koju jõutakse ja vihmasabin ka valge päeva kõledamaks muudab. Kuni loodus veel leebe ja andidega helde, minge metsa!
12. september 2009
