Tagatoa-poliitik tunnistaski siis, kuidas talle oli õpetatud, et mida vastikumalt kandidaat esineb, seda rohkem kallutab ta enda kasuks kõhklejaid, sest vähemasti ta nimi jääb meelde. Augustis-septembris 2001 see kahtlasevõitu õpetus igatahes ei töötanud. Kellele on vaja, et ta nüüd töötaks? Ega keegi nendest, kes on tänavu kas toorelt või kobavalt sõna võtnud, ise ju ei kandideeri või üksipäinis oma nimel ei räägi!
Riigipea tunnustamine (nagu ka arvustamine) pole kunagi neutraalselt tasakaaluline protsess. Igavanaks kombeks on vahetada riigivisiitidel proportsionaalseid aumärke. Järelikult ? kui Eesti Vabariigi president läheks Vene Föderatsiooni riigivisiidile, peaks tal olema kaasas ka mõni orden üleandmiseks pererahva juhtidele. Kui see nii läheks, tähendaks see silmakirjalikkuse järjekordset võitu, sest Venemaa hoiab ülekohtuselt juba üle kuuekümne aasta enda käes Eesti Vabariigi presidendi ametiraha. Kuni see on tagastamata, on riigivisiit välistatud. Taganematus niisugusest nõudmisest näitab kahtlemata põhimõttekindlust, ent hea tava eeldab, et takistused riigivisiitideks kõrvaldatakse. Siin ma läbimurret lähema viie aasta jooksul ette näha ei oska.
Samasugune on lugu riigipea arvustamisega. Rahvas võib pruukida kõva sõna, parlamentaarse vabariigi president samaga vastata ei tohi. Kunagise Rooma nobiliteet ehk valitsejaskond vaatas rahvast põlglikult nagu hiljem, XVII sajandil, tegi seda mõõga-aadel kodanluse suhtes Mazarini-aegsel Prantsusmaal. Sellist seisukohta võisid jagada aga ka Muusade poolt väljavalitud, s.t. luuletajadki. Klassik juba varakult, Rooma poeet Horatius kirjutas otse, et ta vihkab mõistmatut pööblit. Ometi tunnistab temagi oma esimeses kirjas (ilm. aastal 20 eKr), et interdum vulgus rectum videt ehk meie maa keeles: “mõnikord näeb ka lihtrahvas õigesti?.
Mida see tähendab käesoleval ajal? Täitsa selge, et Eesti Vabariigi president ei saa vastata arsti lugejakirjale ekvivalentselt. Üks on kogemustega spetsialist, teine võiks olla potentsiaalne patsient ja neid rolle ei pööra ümber ega vii tasakaalugi. Seda oleks dr. Helle Nurm pidanud ette nägema. Kuid küsimus pole mälukates või nagu ütleks koolipoiss, et keegi pistis pildi taskusse. Küsimus seisneb selles, et üks osa meist tahab selget lõpparvet NLKP-lisuse ja nõukogude vaimuga. Patrioodile täiesti arusaadav ning ainuvõimalik soov. Et lõpparve on tegemata, selles veendumaks pole vaja sirvida pabereid, seda on ilmagi näha. Ent seda arvet ei saa teha ainult ühelt poolt. Riigi juhtimine eeldab, et niisugused asjad tehakse selgeks ja mitte ligikaudsete kommentaaridena tagantjärele, vaid avariisid ennetavalt.
Oletagem siiski, et praegune president ikkagi võidab seekordsed valimised ja töötab riigipeana aastani 2011. Kui paljud on juba nüüd mõelnud sellele, et riigipea valimised 2011 algavad sisuliselt kõige hiljem juba aastal 2010 ehk ? viimased poolteist aastat tegeleb kohalik avalikkus koos asjast rahvusvaheliselt huvitatutega rohkem järgmise presidendiga kui istumiselt lahkuva riigipeaga? Viiest presidendi-aastast jääb järele kolm ja pool.
Tegelikult jääb järele veelgi vähem, sest umbkaudu aasta kulub Kadrioru praegusel koosseisul selleks, et tulla seniste rünnakute alt välja. Mitmel põhjusel on see küllalt raske. Senise koosseisuga eriti, kuid eestlane ei ole nii manööverdamisvõimeline kui ameeriklane ja pealegi on oluline, et presidendi ning tema meeskonna vahel valitseks võimalikult suur usaldus. Kes on valmis seda tööd lühendatud ajaga ette võtma?
Samasse aega jääb ka Riigikogu uue koosseisu sisseelamine ning valitsuse harjumine muutunud oludega. Meie ise, täpsemini võimukandmisest pimestatud poliitikud võivad ju kinnitada, et sellised kartused on liialdatud, ent vaevalt lubavad endile samasugust üleolekut need teiste riikide diplomaadid, kelle palgatööks on selgitada oma valitsustele seda, mis siin tegelikult toimub ja juhtuma hakkab.
Igatahes on ennatu uskuda, et Riigikogu näeb alati kaugemale kui valijakogu. Horatius oli neis asjus targem.
Peeter Olesk
