Jõgeval Betti Alveri muuseumis on ülemöödunud laupäevast avatud Mairi Hüüdma näitus “Seoste tekkimise ruum”. Näitusel on seekord väljas vaid üks taies, mis kõneleb piiridest ja piirangutest inimese sees ja ümber, aga ka võimalustest, mis piiridest hoolimata avaneda võivad.
Autor ise nimetab oma taiest läbimõeldud esemepaigutuseks. Taiese n-ö tuuma moodustavad kaks tugevale alusele kleebitud fotot. Ühel neist on kujutatud tellistest müüri, millele kirjutatud venekeelne sõna „zapreštšjon“ (keelatud), teisel on samast sõnast välja kadreeritud keskmine osa „eštšjo“ (veel, rohkem). Kõik ülejäänud asjad, millest näitus koosneb, aitavad kahe sõna vastandusest sündivaid mõtteimpulsse võimendada, täiendada ja edasi arendada.
Kahe sõna tähendusest ja vastandlikust olemusest saab aru mõistagi ainult see, kes vene keelt oskab. Aga ka neile, kes ei oska (aga enamik noori enam ei oskagi!), on jäetud abivahend enese aitamiseks.
“Inimesed keelavad endale alailma igasuguseid asju, sest kusagil on selle kohta mingid kirjutamata reeglid või arvavad nii mingid kujuteldavad otsustajad,” ütles Mairi Hüüdma. “Tegelikult on aga iga zapreštšjon’i sees olemas eštšjo. Kui seda näha oskad, avanevad sulle hoopis avaramad võimalused.”
Valikud hällist hauani
Inimese elu kulgebki Mairi sõnul hällist kuni hauani valikute tegemise tähe all. Valida tuleb meil igal hetkel, puudutagu see siis argisemaid asju, nagu söömine ja teleka vaatamine, või elu põhiväärtusi.
Valikuid võib teha ka “Seoste tekkimise ruumis”, sest taiest võib dekodeerida mitmes erinevas võtmes: poliitilises, lingvistilises, kunstilises, aga ka näiteks pedagoogilises.
Kes näitust üksinda vaatab, sellel on võimalik tugineda vaid iseenda peas tekkivatele assotsiatsioonidele. Näituse avamispäeval tekkis aga laiem ja põnevam diskussioon. Kes tajus taieses tohutut eksistentsiaalset ängi, kellel tekkisid mõtteseosed ansambli Pink Floyd 1979. aasta duubelalbumiga “The Wall”, kellele tundus, et tellisseinale kinnitatud lülitit klõpsates saab teisalduda keeldude maailmast utoopilisse maailma, kus kõik lubatud. Tõlgendusvõimalusi ongi sel taiesel lõpmatuseni.
“Ma ei saa panna vaatajat nägema seda, mis minul taiest luues mõttes oli, vaid tema näeb seda, mida võimaldab tema kujutlusvõime ja elukogemus,” ütles Mairi Hüüdma. “Samas polegi see, mida mina öelda tahtsin, vähimalgi määral olulisem kui see, mida vaataja taiest vaadates näeb. Oleksin jalust niidetud, kui keegi mulle selle loo, mis mu mõtte käivitas, tagasi räägiks, aga mul on ka hea meel, kui keegi räägib mulle oma ja hoopis erineva loo. Ka mul endal on tegelikult see “kosmos”, mis protsessi käivitas, juba üle läinud. Nüüd võin ise ka “Seoste tekkimise ruumi” maha istuda ja peas hoopis uut lugu kerima hakata.”
Õppinud inimestelt
Kõnealust taiest eksponeeris Mairi esimest korda möödunud aasta märtsis Tallinnas Kanuti gildi saalis. Sealt käis küll selle aja sees läbi umbes kolmsada inimest, ent samas polnud vaatajatel seal sellist mõnusat omaette olemise ja keskendumise ruumi kui Betti Alveri muuseumis. Võib-olla osalt sellepärast tekkis ka täiesti toredatel intelligentsetel inimestel Mairi esitatud “pähkli” katkihammustamisega raskusi.
“Arvasin toona, et minu mõte peaks suisa sõrmenipsust taibatav olema, aga pidin tõdema, et see pole kaugeltki nii,” ütles Mairi Hüüdma.
Mairi on Jõgeva gümnaasiumi vilistlane ja olnud seotud ka Jõgeva kunstikooliga. Hilisemas elus on ta kunsti õppinud teistelt inimestelt, akadeemilises korras aga õppinud hoopis psühholoogiat. Praegu töötab ta graafilise disaini büroos Velvet, mis pakub paljudele firmadele disainijuhtimisteenust. Töö teeb meeldivaks võimalus paljusid uusi asju katsetada.
Mairi Hüüdma näitus jääb Betti Alveri muuseumis avatuks 25. jaanuarini. Facebook’i riputas Mairi hiljuti üles lustaka üleskutse “Mine istu kunsti!”. Tema näitusel saab tõesti “kunsti sisse istuda” ning enda ja maailma suhet taasmõtestada.
<font color=”#ffffff”>i
RIINA MÄGI
