Ma lähen valima ja annan oma hääle. Annan selle inimesele ja samas ei anna ka. Samal ajal annan selle valimisliidule või erakonnale. Need omakorda panevad pärast valimisi oma seljad kokku ja otsustavad koos, millised tegevused ja lubadused järgmise nelja aasta jooksul teoks saavad, millised väärtused esiplaanil on. See ongi demokraatia, valitsemisvorm, mis arvestab kõigi arvamust. Ka minu arvamust.
Kas lubadused on ikka elluviidavad
Need erakonnad, valimisliidud ja inimesed, kelle vahel ma valin, püüavad teha minu kodukohale ainult head. Kuidas siis valida? Me kõik oleme eksinud, nii ka mõned valitavad. Me keegi ei tea kõigest kõike, nii ka valitavad. Me keegi ei tea, mis toob tulevik, seda ei tea ka valitavad.
Ja ometi on neil kõigil oma visioon, väärtused ja tegevuskava, mis peaks vastama minu või minu kodukoha arengu vajadustele. Ma mõtlen volikoguliikme kandidaatide väärtuste peale, mõtlen nende tegudele, tugevustele ja nõrkustele, mõtlen erakondade ja valimisliitude koostöövalmiduse peale.
Mõtlen sellele, millisena nad mu kodukoha välja paista lasevad ja kuidas meie inimestesse suhtuvad. Ja siis ka selle peale, kas kõik see, mida valimiste eel lubatakse, on vajalik ka viie või kümne aasta pärast. Ja kas kõike lubatut on võimalik reaalselt ellu viia.
Hääletades räägin kaasa
Milline on minu hääle väärtus? Põhiseadus paneb mulle kohustuse osaleda valimistel. Aga kas oma elukoha, oma riigi arendamisel kaasa rääkimine saab olla kohustus? See on ja see peab olema võimalus, vajadus.
Kuigi jah, minu hääle eest võitlemine on muutunud omamoodi võidujooksuks, spordialaks, mis minu hääle väärtust millegipärast hoopis vähendab. Või siis muudab selle nii väärtuslikuks, et ma ei tahagi seda ära anda. Aga valimata jätmine ei muuda mind ühe hääle võrra rikkamaks.
Häält andmata jättes ei saa ma midagi, ka hääletades ei saa. Seega võimaldab mu hääl mul rääkida kaasa arengutes ja sellel kujul on see hindamatu. Häält ei ole ju mingit mõtet andmata jätta.
Valimata jätmine ei ole valik
Kas valimata jätmine on valik? No kui ei ole kedagi valida. Või siis rikub selle peaaegu täiusliku meepoti tilk tõrva – keegi, kes ei sobi kohe üldse mu vaadetega. Või ei luba nemad seal nimekirjas seda, mida mulle või minu kodukohale vaja on.
Aga kui ma ei vali, siis ei ole mul hiljem ka kellegi käest aru pärida. Ja kas minu vajadused on ikka need, mis tegelikult minu kandi inimestele vajalikud on? Kas ainult minu heaolu parandab mu kodukoha elanike heaolu? Kodukoha mainet? Valimata jätmine ei ole valik.
Oluline on meeskonnatöö
Minu hääle kaal on sama suur kui iga teise minu kodukoha elaniku hääle kaal, olen ma selle siis andnud varasemate aegade tarkade otsuste tegijale, asjaliku jutuga naabrimehele, tublile kolleegile või ladusa kõneoskusega poliitikule. Mul tuleb langetada valik ja uskuda. Uskuda, et sai tehtud õige valik ja et koostöö volikogus hakkab laabuma. Et langetatakse neid otsuseid, mis on parimad minu kodukoha elanikele, minu kodukohale, minu perele, mulle. Need otsused sõltuvad minu häälest täpselt sama palju kui teistest antud häältest. Minu hääle kaal on täpselt sama suur kui kõigil teistel, aga ma tean, et otsus enne valimiskasti juurde minekut on põhjalikult läbi kaalutud.
Mina otsustan. Otsustan, kellel lasen järgmised neli aastat oma kodukoha elu juhtida. Ma ei hääleta kellegi vastu, vaid kellegi poolt. Selle poolt, keda usaldan. Selle erakonna või valimisliidu poolt, kes töötab meeskonnana.
i
AIVE TAMM, valija
