On näha, et enamikul riigikogu erakondadel on raskusi potentsiaalselt võiduka keskse teema või teemaderingi defineerimisega riigikogu valimisteks.
Võib tunduda, et märtsikuuni on pikalt aega, aga tegelikult peaks igal valimistel osaleval erakonnal hiljemalt augusti lõpuks vähemalt testimiseks mõni originaalsem idee olema. Seni on katsetatud pigem vanade loosungite ja konfliktide ülessoojendamise ning maa-õhk tüüpi valdkonnapoliitika ideekestega. Üks suur narratiiv paistab küll üsna selgelt, aga sellest hiljem.
Kõige lihtsam ‒ jälle ‒ on peaministri portfelli hoidval Keskerakonnal. Nii oli ju tegelikult mitmel varasemal korral ka Reformierakonnal. Miinimum on näidata end tegusana ja siduda ministrid ja eelkõige peaminister ametnike poolt välja töötatud poliitikate külge. Lisaks on majandusega enam-vähem hästi: sisuliselt täistööhõive, palgad kasvavad ja raha jätkub igat sorti iluprojektide tarvis.
Aga Keskerakond hästitöötava poliitilise masinana sellega ei piirdu. Juba praegu on nad välja käinud mitu teemat, millest osa kuuluvad „vana hea” Keskerakonna repertuaari, osa on aga pigem kinnitamas partei uuenemise kuvandit.
Selged sõnumid lojaalsele valijale
Esimese parimaks näiteks on kindlasti lubadus tõsta pensione 100 euro võrra. See on nii klassikaline Keskerakond kui üldse olla saab: ümmargune number, selge sõnum lojaalsele valijarühmale. Lisaks varjatud ootus, et teiste erakondade kriitika populismi eest aitab teemat liigsete pingutusteta pildil hoida.
Teist liiki näide on lubadus põhimaanteed neljarealisteks ehitada. Seda poleks „vana” Keskerakond teinud, aga nüüd on opositsioonis olev Reformierakond ja ka Keskerakonna koalitsioonipartnerid selgelt küsimuse ees, kas kaasa noogutada või otsida vaatenurk, kust teede suurehitus vastutustundetu majanduspoliitikana võiks näida.
Reformierakonnal endal on üllatavalt palju keerulisem. Üle väga pika aja minnakse riigikogu valimistele opositsioonist. Erakonnal on uus juht, kellele on projitseeritud palju mitmesuguseid ja paraku vastuolulisi ootusi. Senine trumpkaart ehk julgeoleku teema (kriitikute käsitluses Venemaa hirmu kütmine) sobis hästi valitsuserakonnale, aga opositsioonis on sellega keerulisem, sest usutavaks esinemiseks sobivat tribüüni ei ole. Läbi aegade on Reformierakond olnud tugev majanduse teemadel ja see oleks ka praegu ilmselt nende parim võimalus. Aga see eeldaks lahtilaskmist vanadest dogmadest – kas julgust on?
Sotsiaaldemokraatlik erakond ja Isamaa otsivad „hõbekuuli” tüüpi ideed, mis aitaks varjutada mõlema erakonna raskusi ja valitsuses kogutud negatiivset kuulsust. Ei saa välistada, et selline idee on olemas, kuid kindlasti ei ole niisuguseks näiteks sotside väljakäidud noorte stardikapital või hooldekodutoetused või Isamaa nimemuutus või pakkumine tõsta tulumaksuvaba miinimum kõigile 500 euroni.
Nämmutatud teemad taas päevakorda
Üllataval kombel näib EKRE liikuvat suunas, et käia oma suure teemana välja kohtusüsteemi ümberkorraldamine ehk rünnak kohtunike vastu. See ei näi aga isegi nende oma ustavale valijabaasile aktuaalsena.
Avalikkuses on pikalt möllanud vaidlus tselluloositehase ja laiemalt metsade majandamise üle, aga väidetavalt näitavad mitme erakonna tellitud avaliku arvamuse uuringud, et valijad ei pea keskkonnateemasid olulisteks.
Oleks päris üllatav, kui keegi ei võtaks üles hindade ja elukalliduse teemat, seda enam, et uuringute tulemuste järgi see erutab inimesi. Hinnatõusu küsimus sobiks muidugi opositsioonile ja resoneeriks EKRE üldiste hoiakutega, aga oskusliku sõnastamise juures saaks ka Reformierakond end bensiinijaamas oigava keskklassi kaitsjaks positsioneerida.
Suur narratiiv on samas olemas, väljendudes EKRE kasvavas ning sotside langevas toetuses ning massilistes retkedes piiriäärsetesse alkopoodidesse. Narratiivi nimi on „Elukutselised valitsejad, ärge õpetage meid õigesti elama”.
EKRE võib jääda selle sõnastamise juurde lihtsamal ja tigedamal moel, Reformierakonnal oleks võimalus sõnastada teema igat sorti piirangute, regulatsioonide, ettekirjutuste ja näägutamise tapmise ettepanekutena.
Kuid nagu ikka ja alati, tunnevad inimesed ühtemoodi, erakonnad kavandavad teist, elu aga toob hoopis kolmandat. Pole välistatud, et leiame kõige „tulisemate” valimisdebattide seast hoopis idapiiri väljaehitamise või venekeelse koolihariduse nämmutamise. Või Eesti-Vene suhted. Kui nii, siis oleme selle ära teeninud.
ANVAR SAMOST, kolumnist
