Täpselt küll ei mäleta, millal see algas, aga vähemalt viimasel kümnel aastal on meil ikka ja jälle üles kergitatud õppeaasta alguse, pikkuse, lõpu, vaheaegade nihutamise teema.
Küll tahetakse laste kooliaastat poolde suvesse venitada, küll himustatakse nad augustis koolipinki suruda. Põhjendused on enamasti sisuhõredad, eelkõige rõhutakse teiste riikide, sageli Soome eeskujule. Sel viimasel põhjendusel on küll kadakasakslik maik man. Sest ehk püüdleks kõigepealt selle poole, et vähemalt sotsiaalsed garantiid põhjanaabritega ligilähedaltki võrreldavad oleksid, siis hakkaks vormilisi muudatusi sisse viima, kui tingimata tarvis. Ehk mäletavad mõned veel nõukaaegset anekdooti, kuidas varesed elektritraatidel istudes kohti vahetasid, et lõpuks veenduda — sellisest perestroikast ninaesine paremaks ei lähe. Kooliaasta lõpu oleme juunisse venitanudki ja on nii-öelda avalik saladus, et vähemalt algklassilastele mai lõpus ja juuni alguses koolis tegevust pigem otsitakse, neile ekskursioone, teatrite ühiskülastusi ja piknikke korraldatakse. Aga tunnistust kätte ei anta, ka neile mitte, kel sinna vaid head ja väga head numbrid tulemas. Miks ei võiks klassi ühiseid lühireise ja muid toredaid kokkusaamisi korraldada ka keset kooliaastat, kui tarkuse taganõudmine rutiiniks muutuma kipub, mõnikord ka näiteks hilissügisel ja varakevadel?
Tänavuseks hilissuveks mõeldi aga välja hoopis midagi uut: meie lapsed võiksid viieaastaselt kooli minna ja gümnaasiumi viimane klass võiks olla 11. Nii et peaaegu lapseeas kõrgkooli, või kui selleks võimeid ja tahtmist pole, siis tööle, endale pensionifondi teenima. Edasi ei taha mõeldagi…
Loomulikult ja loodetavasti jäävad sellised ulme-uitmõtted vaid kellegi pähe ja paberile, mis kõike kannatab, ning seadusena ei fikseerita, aga milleks ikkagi sellised pseudouuendused, kui meil tõelisi muresid veel kuhjaga? Kas tõesti selleks, et tähelepanu suurtelt ja kiiresti lahendamist vajavatelt kõrvale juhtida?
Mõned pedagoogid kurdavad, et kodustest ehk lasteaias mitte käinud lastest ei oska paljud kooli tulles ninagi nuusata, teretamisest, “palun” ja “tänan” ütlemisest rääkimata. Ka on laste silmaring mõnes mõttes jahmatavalt kitsas. Lõuna-Eesti lapsed on näiteks Tartus käinud küll, aga mõnel neist pole põhikooli lõpuski veel õrna aimugi, kus asub Toomemägi, milline näeb välja ülikooli peahoone, mida Eesti Rahva Muuseumis või mänguasjamuuseumis näidatakse… Sest vanematega kiirustatakse ju vaid ühest kaubanduskeskusest teise.
Masendav olevat koolis sedagi tõdeda, et mõned lapsevanemad vajalikuks ei pea oma järeltulijat pidulikuks puhuks vastavalt riietada. Lohakus jääb harjumuseks ja nii käiaksegi samades teksades-tossudes-pusades, olgu esimene koolipäev, klassiõhtu või jõulupidu.
Ja probleem, millest seni kitsamates ringides rääkisid vaid rohelise mõtteviisiga inimesed, on nüüd ka üleriigilisse meediasse jõudnud. Meie laste toitumisharjumused on laostamas nende tervist. Kartulikrõpsudesse, vorstidesse, maiustustesse ja muudesse sedasorti ahvatlustesse sokutatud lisaained muudavad nad närvilisteks ja hüperaktiivseteks. Energiajoogid on laste hulgas tavalistest karastusjookidest populaarsemaks muutumas. Juba varateismelistel tuleb ravida maohaavu… Ehk leiutaks kellegi tark pea reformi, mis selle valupunkti kiiresti ja edukalt likvideeriks!?
i
KAIE NÕLVAK
