Tubli kuu aega on antud valimiseelsele välireklaamile tuuli, lund ja möödujate tähelepanu nautida. Paraku on seegi kord tunne, et suur (või suuremgi?) osa sellele kulutatud miljonitest (nüüd juba eurodes) läheb tühja ning viis nädalat pärast koristuskampaaniat on plakatitel olnud näod ja loosungid mälust haihtunud.
Praegu aga paneb mõnigi lakooniline lause mõtleva inimese eelmisest reklaamikampaaniast kulunud aastatel saavutatu ja järgmiseks neliaastakuks tõotatava ümber mõlgutama.
Ülifamiliaarne pöördumine
Teiste hulgas on väljapaistvaim ja mind isiklikult kõige rohkem “loksutanud” peaministri ja tema kaaskonna süllakõrguste klantspiltidega kaasnev juhtlause “Võid kindel olla”. Ma ei hakka arutlema, milline kirjavahemärk selle lõpus peaks olema – kas kolmikpunkt, küsi- või hüüumärk, vaid kõigepealt tundsin end riivatuna plakatilt paiskuvast ülifamiliaarsusest. Pole ma neist kellegagi sinasõprust joonud ega teisiti viisaka teie-vormi minetamises kokku leppinud.
Mu vanaisa, kunagine Loosi mõisa kõrtsirentnik, mainis oma mälestusi heietades, et von Liphardt oli talumeestele ja oma moonakatele öelnud ainult “sina”, samuti mõisaametnikele, aga häda neile, kui keegi kogemata mõisahärrat sinatas.
Praegu on küll korporatiivorganisatsioonides, üliõpilasseltsidest kuni Riigikoguni kombeks omavahel sinatada. Veel pool sajandit tagasi lävis enamik kooliõpetajaid ja ülikoolide õppejõude, kes just koos oma noorpõlve veetnud polnud, üha teie-vormis. Ajad muutuvad…
Nüüd aga – milles siis võime kindlad olla? Kindel, et enamik masuaegseid piiranguid jääb tagasi pööramata. Teine pensionisammas saab küll riigikassast pensionifondi arvelt jälle oma endised neli protsenti, mis aga tuleneb suurelt osalt seda sammast majandavate (ja vahepeal madaldanud) pankade otsest huvist.
Milles ikka kindel olla võin?
Valitseva koalitsiooni ministrite ja kõrgete ametnike poolt läinud aastal välja öeldu põhjal võin kindel olla, et pensionid meil niipea ei suurene. Võin kindel olla, et käibemaks jääb reformierakonna toel endiseks.
Pole lootustki, et riiklik matusetoetus taastuks (praegu küll toetavad viimast teekonda omavalitsused, kuid raske talv ja tulumaksu kohalikule omavalitsusele mineva osa vähenemine võivad sellelegi heategevusele kriipsu peale tõmmata). Võime kindlad olla, et mingit astmelist tulumaksu ei ole karta. Küll aga jääb loota, et kõrgepalgalisi ametnikke pidavad ettevõtted ja asutused saavad sotsiaalmaksusoodustuse (selle arvestamise laeks tahetakse ju kahekordset keskmist palka). Kindel see, et igal aastal siirdub paar euromiljardit kasumeid maksuvabalt välismaale. Jne, jms…
Võin kindel olla, et meie valimissüsteem, Euroopa keerukamaid, jääb paika ja rahvaesindaja tagasikutsumine on sama keeruline (tegelikult võimatu) kui leida pärast sipelgapesas istumist just see putukas, kes mulle suised kintsu lõi ja hapet peale pritsis. Kes soovib, et tema hääl läheks vaid tema usaldatud kandidaadi kasuks, saaksid seda ainult mõnda teist kodakondsust omades – ennesõjaaegne majoritaarne valimissüsteem (igast ringkonnast Toompeale üks, enim hääli kogunud kandidaat) on meil ju ajast ja arust, mujal Euroopas enamasti veel jõus! Ka presidendi otsevalimiseks ei saa rahvast usaldada – temagi paikapanemine nihkub järjest enam erakondade kontoritesse. Mõne aasta eest toonase presidendi suust kuuldu ja mõne partei valimislubaduste hulkagi eksinud mõte ei ole poole tosina ja enamagi aasta kestel Riigikogus kasvõi seaduseelnõuna tõstatunud.
Sisulist regionaalpoliitikat ei tule
Olen kindel ka selles, et mingid protestiaktsioonid, olgu kas oluliste või tulevate tegijate poolt (näitena hiljutised päästjate ja tudengite väljaastumised) jäävad enamjaolt tähelepanuta. Eestis on see, tänu taevale, meie põhjamaise kaine loomuse tõttu võimalik, soojemas kliimas elavad rahvad on hoopis keevalisemad. Põllumehed võivad rahumeelselt lasta oma kesikutel vene katedraali ees seatempe teha – Anija meestele peksa ei anta ja maainimeste elu ei parane ka. Isegi kui kümned tuhanded Eesti ääremaade elanikud hääletavad jalgadega, lootes võõrsil marjamaad leida, ei kalluta see meie valitsust sisulisele regionaalpoliitikale ning ebasoodsamates oludes ettevõtluse ja tööandmisega vaeva nägijatele majanduslikke mööndusi tegema. Nõndaviisi seistakse veel sel kümnendil lõhkise küna ees, et tööpuudus on asendunud oskustööliste puudusega ning talentide kojutuleku asemel peab värbama võõrtöölisi — võime kindlad olla.
Ja siis need suurekaliibrilised peibutuspardid – üle poole meie europarlamendi saadikutest, keda väga tabavalt on hakatud hanedeks nimetama – pole üldsegi usaldust väärt! Kas tõesti keegi usub, et nendest üksainuski tuleb oma mugavalt ja hästimakstud toolilt Brüsselis enneaegu ära? Muidugi võivad nad enda ülesseadmist põhjendada sellega, et nende eurovolitused lõpevad paari aasta pärast ja siis saavad nad kohe oma “rahva teenimist” jätkata. Aga nende poolt hääletajad annavad neile oma hääle ju lootuses ja arvamuses, et nad täiskvoodi saamise korral võtavad platsi Toompea saalis. Kuid sinna maandub mõni asendusliige, kes ei tarvitse “petuhane” kasuks oma kodanikuõiguse realiseerinule üldsegi sümpaatne olla. Sellist kelmust on erakonnad ka varem harrastanud ja keegi ei tohi selle peale köhidagi!
Edasine on valijate endi teha
Paljudes valimiseelsetes lugudes kirjutatakse, et valimas käimine on meie “kodanikukohus”. Nõnda oli see Nõukogude ajal, aga nüüd on valima minek iga kodaniku põhiseaduslik õigus! Lugegem siis peatselt avaldatavad “platvormid” tähelepanelikult läbi ja tehkem valik, keda läkitada oma lootusi ellu viima!
Kes aga hääletama ei suvatse minna, ei peaks end kuni järgmiste valimisteni uue riigikogu otsuste kritiseerimisega vaevama… Prügifirmad teevad küll platsi plakatitest puhtaks, aga edasine on suurelt osalt valijate endi teha – võite kindlad olla!
i
OLAV RENNO, pensionär, filosoofiadoktor-bioloog
