“Linnastumine on olnud ajalooline vajadus, kuid maa tühjenemine saab riigile omakorda saatuslikuks, sest linnades sünnib palju vähem kui sureb ja seega kujunevad linnad meil eesti rahva surnuaiaks. Linnastumise kasv on ohtlik ka pärivusbioloogiliselt, sest linna voolab väärtuslikum osa rahvast ” (dr. H. Madissoon, 1935) “Eesti omapäraks on veel see, et siin on oma etnose elujõu kandjaks olnud maarahvas, sest linnad on kogu ajaloo vältel olnud maarahvale suureks võõraks koldeks, kus palju eesti halge on segapuutuhaks põletatud” (maarahva ideoloog K. Liidak, 1936). Selle, et “etnoste elujõu reservfond asub maal, külas, kus suurpõllundus ta hävitab”, oli Karl Marx juba 19. sajandil “Kapitalis” tõestanud.
Kas tingimuste loomises eestlaste kiirendatud lahkumiseks maalt võib näha eestlaste staatust muutva eesmärgi teenimist?
Linnarahvastiku suremus ületab sündimuse
Eestis ületab linnarahvastiku suremus sündimuse, näiteks on linnastunud Viimsi vallas laste keskmine arv perekondades 1. Läinud sajandi kolonisatsioon on tekitanud linnarahvastikus eestlaste ja mitteeestlaste suhte 50:50 ning mitmetest Eesti linnadest on saanud taas “võõrad kolded.”
Maarahva sundlinnastamine kahandaks eestlaskonna arvukust ning edaspidi saaks sisesuhtlus linnades (70 protsenti Eesti rahvastikust) toimuda juba “kahe võrdväärse” kogukonna vahel “ühte teisele allutamata (Mati Heidmets, “Eestilik või läänelik” RH 27.09 1991). Eesti rahva taandamine Marju Lauristini poolt vaid “üheks kogukonnaks” aitaks tema sõnul ületada “eesti poliitikat kummitava suletuse”, aga ka eestlaste äsja kättevõidetud (liigse) enesekindluse ning kiirendaks “kogukondade” teineteisele lähenemise ja lõimumise (NLKP programmis oli ka ühtesulamise) protsessi.
Marju Lauristin soovib, et selle protsessi initsiaatoriks oleks “eesti kogukond”: “…me peame suutma venekeelse elanikkonnaga suhelda”, “eestlased peaksid suheldes venekeelse elanikkonnaga ennast kriitilise pilguga üle vaatama” ja “…nagu ütlesid eesti noored, siis nad tahaksid venelastega rääkida ühisest eesti asjast”.(PM,17.03.2008) Jäi ütlemata, kas venelased ka seda soovivad.
Regionaalpoliitika peab säilitama ühtlase asustuse
Maarahva linnastumise eeskujuks Soomet ja teisi riike tuues justkui unustatakse, et neis pole maa- ja linnarahvastiku etniline ja kultuuriline koosseis tasakaalust nii väljas kui okupatsioonijärgses Eestis.
Kui Eesti Vabariigi Põhiseadus sätestab riigi kohustuse säilitada eesti rahvus, keel ja kultuur, peab järelikult Eesti olusid arvestavas regionaalpoliitikas säilitama üle-eestilise ühtlase asustatuse (seda lubas ainult peaminister Tiit Vähi) ning soodustada tuleb majandustegevust väljaspool multi-kulti Harjumaad ja pealinna.
Kõrginternetiseeritud Eestis on endastmõistetav ka riigi keskasutuste ja teiste administratiivüksuste üle-eestiline paiknemine maakonnalinnades ja suuremates valdades.
Praeguse forsseeritud sundlinnastumisega toimub hoopis vastupidine protsess: Eesti ühtlase asustuse hävitamine ning rahva koondamine ja klimbikskeetmine (Rein Taagepera) kolmes “oblasti” keskuses, mida ei söandatud ellu viia isegi ENSV-s. Sellele juhtis tähelepanu president Ilves oma külaskäigul Paidesse.
Haldusreform tehakse koolivõrgu korrastamisega
Et valdade liitumise ja sundliitmise poliitika kohtas vastuseisu, jätkab IRL maa-asustuse “korrastamist” koolivõrgu järjekordse reorganiseerimisega. Sund on nüüd peidetud põhikoolist lahutatud “eriti kvaliteetsete” õpetajatega ning kõikidele “võrdväärset haridust” andvasse gümnaasiumide võrku, kus gümnaasiumidel peab olema kolm suunda, järelikult klassidel ka kolm paralleeli. Et seda nõuet täita maal, kus lapsi jätkub ühe-kahe paralleeli jaoks, peabki gümnaasiumide arvu pea kolmveerandi võrra vähendama. Edasi juba “on päevselge, et maagümnaasiumide kadumine mõjutab otsuseid maale elama asuda või maale elama jääda ning väga oluliselt kohalikku kultuuri” kirjutab Rannu vallavanem Uno Rootsma. Kasvab sisemigratsioon, edeneb linnastumine, kasvab pankade laenuportfell ning kahaneb perekondade enesevarustamise võimalus (aiamaa, koduloomad) ning soov rohkem lapsi saada…
Ligi kuuendik eestlastest elab ja töötab välismaal
“Maarahvast pelutab gümnaasiumist kui kultuurielu olulisest kandjast ilmajäämine,” kirjutab Martin Pau. Vanemate vanuseastmete lahutamine mõjub kooli siseelule ja distsipliinile, sest “gümnasist on see, kelle lähedus sunnib põhikooliealisi ärplejaid end taltsutama või ka vanematelt eeskuju võtma” .
Ebaküpses eas noorte vanematekodust irrutamisega (“Ühikarotid” I) ning haritlaste ilmse üleprodutseerimisega kõrgkoolide “pehmetel erialadel” saadakse kõrgenenud enesehinnangu ning tarbimisvajadusega haritlaste hulk, kes töökohta Eestis ei leia ning on “inimväärse elu” otsingul valmis siit lahkuma. Äsjailmunud “IRL-i visiooni“ projektis väidetakse, et ligi üks kuuendik eestlastest ehk umbes 150 000 inimest elab või töötab väljaspool Eestit.
Mis saab edaspidi sõnast “eestlane”? Juba 1996. aasta III Rahvusliku kasvatuse kongressi järgsel Riigikogu istungil hoiatas Tartu ülikooli tolleaegne rektor Jaak Aaviksoo: “Me peame saavutama murrangu hoiakus, mille kohaselt eestlane on lojaalne oma etnilisele rahvusele, mitte rahvale”! Oma erakonna “avatud rahvusluse” sisu on Aimar Altosaaar selgitanud järgmiselt: “eestlaseks ei sünnita, eestlaseks võib saada igaüks”; “ peagi näeme tõmmusid kaunitare laulukaare all” jne.</span>
Kaugema sihi sõnastas üks Isamaaliidu liidreid Mart Nutt “juriidiliselt korrektselt” juba 1993. aastal võimul olles: “Eesti Vabariigi kodanik on eestlane!” (RH, 23.02.1993) Täna on samal seisukohal ka Eesti Vabariigi õiguskantsler.
Kui viimatiöeldu tõeks osutub, on 1988. aastal loomeliitude konverentsil Lennart Meri kõnes “Kas eestlastel on lootust?” lubatud “miljon eestlast 2015. aastaks” juba ammu uute kodanikega täidetud. Eesti kodanikke on juba 1 128 200!
i
AGO TEDER
