Viimasel ajal on tekkinud küsimus, mis on meedia mõte? Millega siis õigupoolest ajakirjanikud, pea- ja tegevtoimetajad, reporterid tegelema peavad, mida kajastada võivad ja mida mitte?
Sain hiljuti kõigi ajakirjanike tegevuse eest nahutada, et miks me kajastame probleeme, mida võiks vaikselt üksteisele ametlikke suhtluskanaleid pidi loksutades varjamatult korda ajada. „Miks te poliitikast ei kirjuta? Teemad said otsa või?” kõlas süüdistus.
Tahan öelda, et niisama ma ajakirjanikuna ei viitsi kirjutada. Niisama, asja eest teist taga kirjutavad võib-olla päevikupidajad, blogijad, influencerid ehk suunamudijad. Mina tahan kajastada probleeme ja ka selliseid, mis tulenevad poliitika tõelistest tagajärgedest, otsustest ja tulemustest.
Ajakirjanik võtab teiega ühendust ainult siis, kui te olete huvitav, teostate end avalikus ruumis ja kasutate avalikke vahendeid, olete midagi saavutanud. Niisama, et meil on igav ja millegi muuga, kui ennast tühjaks kirjutamisega me tegelda ei viitsi, selle eest palka ei saa.
INDREK SARAPUU
