Seoses Euroopa Liidu uue rahastamisperioodiga ja ühise põllumajanduspoliitika tulevikusuundade aruteluga on Eesti laiema avalikkuse teadvusse jõudnud põllumajanduslike otsetoetuste erinev tase liikmesriigiti ning Eesti positsioon selle pingerea alumises otsas. Sagedasti on arutlejatel taustateadmised lünklikud, mistõttu püüan alljärgnevalt selgitada, milles liitumise eel kokku lepiti ja millised on eri liikmesriikide positsioonid.
EL ÜPPs kehtestati otsetoetused alates 1992. aasta nn MacSherry reformist. Lähtudes suunast kaubanduspoliitika liberaliseerimisele, alandati 1992. aasta reformi käigus Euroopa ühenduse välispiiril tollitariife, mis viis siseturul hinnad langusse, lähemale maailmaturu hindadele. Nii tekkis EL-i põllumeestele niinimetatud arvestuslik “saamata jäänud tulu”.
Äraspidine metoodika
Kompenseerimaks reformi tõttu langenud põllumajandustootjate sissetulekuid, viidi sisse otsetoetused. Näiteks teraviljatoetuse suuruse määramiseks võeti arvesse reformi rakendamise aegsed liikmesriikide kasvupinnad hektarites, keskmised saagikused tonnides hektari kohta ja vastava põllumajandussaaduse tollimaksu languse ulatus – teravilja puhul oli see 63 eurot tonni kohta. Nende kolme elemendi korrutis andiski liikmesriigi teraviljatoetuse summa ehk aasta eelarve. Sarnase valemi alusel arvutati ka teiste põllukultuuride ja põllumajandusloomade kasvatamise otsetoetuse summad ja ühikumäärad hektari või looma kohta.
Näide saamata jäänud tulu arvestuse kohta:
Taanis oli teravilja saagikus hektari kohta 8 tonni, saamata jääv tulu 8 x 63 = 504 eurot/ha
Eesti teravilja saagikus hektari kohta 2,5 tonni, saamata jääv tulu 2,5 x 63 = 157,5 eurot/ha
Nagu arvutusest selgub (erinevus 3,2 korda), võimendab selline äraspidisele metoodikale tuginev toetustepoliitika paremates looduslikes tingimustes tootjatele eeliseid. Ainuüksi suurem saagikus annab tootjale majandusliku eelise, aga kui sellele lisada loogika, et mida suurem on saagikus, seda suurem ka kompensatsioon saamata jäänud tulu eest, siis on tulemuseks ebavõrdsus ruudus.
Statistika aluseks kehvad aastad
Eesti otsetoetuste tänase taseme aluseks on Euroopa Liiduga sõlmitud liitumisleping ning selles sisalduvad toetusõiguslikud hektarid, loomad, piima puhul ka kilogrammid jms ühikud ning nendele vastavad, läbirääkimiste ajal kehtinud toetuste nõuded ja toetussummad, mis kujunesid eelkirjeldatud valemite alusel. Liitumisläbirääkimiste esimesel etapil võeti aluseks põllumajandustootmise statistika aastatel 1997-1999 (kasvupinnad, tootmise mahud, keskmine saagikus) ning ükshaaval toetusaluseid objekte läbi arutades kehtestati toetuse summad liitujatele liikide lõikes. Kõigi uute, 2004. aasta 1. mail liitunud liikmesriikide jaoks oli selles kontekstis tegu sarnaste alustega.
Samas, pidades silmas Vene turu kokkukukkumist hilissuvel 1998, olid halvemas olukorras need liikmesriigid, kelle tootmises oli olnud suurem osakaal Vene turule suunatavatel põllumajandussaadustel, kuna selle mõjul toimunud tootmise järsk langus jäi just referentsperioodi sisse. Oma osa languses oli ka üldisel uue riigi ülesehitamisest tingitud rahaliste vahendite puudusel, mille tõttu toetati üleminekuriikides vähem ka põllumajandust. Üks selliseid oli Eesti. Meile oli selline referents äärmiselt ebasobiv.
Olles tõestanud ära Venemaa kriisi mõju meie piimakarjakasvatusele (piimatootmise langus ühe aastaga oli 15 protsenti), saime tootmiskvoodi esialgselt 562 000 tonnilt 624 000 tonnini. Teraviljatoetuse arvestamisel aluseks võetava keskmise statistilise saagikuse (1,77 tonni/ha kohta) osas sai läbirääkimiste lõpp-paketti näitaja 2,4 tonni/ha kohta. Seega sai meie nn teraviljatoetuse arvestuse valemiks
Puudub paindlikkus
Sarnaste valemite kasutamisel erineva geograafilise asendi, klimaatiliste tingimuste ja mullaviljakusega maade osas muutusid oluliseks tootmise struktuur ja jõudlusnäitajad. Meie keskmist teraviljasaagikust näiteks Hollandiga (9-10 tonni/ha) võrreldes on selge, et meie toetussumma jäi väiksemaks. Kuid kuni need toetused kuulusid konkreetse toetusliigi juurde, võis sellele mingi loogika põhjal selgituse leida.
Siiski peab tõdema, et käsitletud lähenemine ei sisalda vähimatki paindlikkust. Valemite alusel paika pandud toetussummade põhielemendid on muutumatud aastateks, hoolimata turuolukorrast, tegelikust maakasutuse muutusest, kasvatatavast kultuurist jms. Sarnane valem on otsetoetuste aluseks alates 1992. aastast ja püsib kuni 2013. aasta lõpuni.
Hoolimata arvestusliku valemi ja n-ö rahastamispõhimõtete muutmatusest, on aga muutunud toetuse põhimõtted. 2003. aastal viidi põllumajanduspoliitikas läbi uus reform, millega kehtestati uuelaadsed, konkreetsest tootmise kohustusest lahti seotud toetused.
Eestiga samal ajal liitunud uued riigid olid selles mõttes katsejänesteks, et meile kohanduv ühtse pindalatoetuse süsteem rakendus alates 2004. aastast, kuid EL-15 rakendati ühtset otsemaksesüsteemi vastavalt liikmesriigi valikule alates aastast 2005 või 2006. Nende mõlema süsteemi üldiseks põhimõtteks oli, et liideti kokku kogu otsetoetuste summa (eelkirjeldatud valemite alusel saadud sektoripõhiste toetuste summade koond) ning see jagati toetusõiguslike põllumajandusmaa hektarite arvuga, saades nii uue toetuse ühikumäära hektari kohta.
Vanad olijad tahavad säilitada oma eelispositsioonid
Vanades liikmesriikides tehti seda individuaalse tootja tasemel (temale aastatel 2000-2002 makstud toetuste keskmine aastane summa jagati tema kasutuses olevate põllumajandusmaa hektarite arvu aasta keskmisega), kuid uute liikmesriikide jaoks tehti seda liikmesriigi tasandil. Lisaks laiendati toetusõigusliku põllumajandusmaa definitsiooni – kui eelnevalt oli toetusõiguslik vaid konkreetse põllumajanduskultuuri kasvatamise või põllumajandusloomade karjatamisega seotud põllumajandusmaa, siis nüüd liideti maad, millel ajutiselt põllumajanduslikku tootmist ei toimunud, kuid seda hoiti heas põllumajanduslikus korras vastavalt liikmesriigi poolt sätestatud tingimustele.
Vanades liikmesriikides, kus põllumajanduslik maakasutus oli stabiilselt välja kujunenud aastakümnete jooksul, ei toonud selline lisandus palju probleeme. Kuid nn üleminekumajanduse riigid nagu ka Eesti, kes olid läbi elanud suure põllumajandussektori kahanemise, omasid olulist osa põllumajandusmaast, mis uutes tingimustes samuti toetusõiguslikuks muutus ning sellega vähenes hektari kohta makstav toetusmäär veelgi.
Arvestades kogu otsetoetuste toetusmäära kujunemist poliitiliste läbirääkimiste käigus, on tuntav EL-15 soov säilitada oma eelispositsioon ja hilisematele liitujatele toetust lahjendada. Kümne uue liikmesriigi juurdetulek tekitas nn kahekiiruselise Euroopa, mille tunnistuseks on veel tänagi, seitse aastat pärast liitumist, meie kohta kasutatav väljend “uued liikmesriigid”, ülejäänute kohta kasutatakse õigusakti tasemel väljendit “liikmesriigid, kes pole uued”.
Tänastest seisukohtadest
EL ÜPP kulud on aastate jooksul moodustanud isegi üle 50 protsendi ühisest eelarvest, nüüd on see osakaal vähenemas, kuid moodustab siiski ca 40 protsenti. ÜPP meetmete kaudu on liikmesriigil kõige lihtsam oma sissemaksest oluline osa riigi majandusse tagasi suunata ning oma rahalist netopositsiooni parandada.
Kümne liikmesriigi liitumisega 2004. aastal tuli põllumajandusmaad ja -tootjaid oluliselt juurde, eelarve piirsummad olid aga perioodiks 2007-2013 põhimõtteliselt kokku lepitud.
Praegu, kus poliitilistes tekstides sisaldub esmakordselt vajadus eemalduda ajaloolistest toetuse alustest ning liikuda võrdsema jaotuse poole, hoiavad vanad liikmesriigid kiivalt oma positsioone. Kord kätte võidetut on eriti raske käest anda, eriti kui see puudutab raha. Nii olemegi seisus, kus otsetoetuse keskmine hektarimakse erineb liikmesriigiti kuni viis korda ja välja pakutud lahendus vähendaks seda neljakordse vaheni. Selle pakkumise tegijad rõhutavad, et madalamate keskmiste hektari toetusmäärade kasv on kuni kolmandik (Lätil 84-lt 114 euroni, meil 117-lt 156 euroni). Meil moodustab see vaid 60 protsenti kogu EL-27 keskmisest. Ja see on väga erinev käsitlus.
i
HELIR-VALDOR SEEDER, põllumajandusminister
