Mida võimsamatel tuuridel valitsusliidu häältemasin töötab, seda vähemates Eesti paikades on põhjust laulda: “Uhke postipoiss sõitis kord maanteel…” Postipoisi sõitudele teeb lõpu Riigikogu menetluses olev postiseaduse muutmise seaduse eelnõu.
See näeb ette Eesti postituru avamist juba järgmisel aastal. Turu nii kiire avamisega edestame tervelt 11 riiki, kes taotlesid pikendust 2013. aastani. Eesti valitsus seda ei teinud, veelgi enam, eestlased paistavad silma lausa ülima tublidusega: kui postiteenuste monopolid peavad ELis kaduma üldjuhul hiljemalt 31. detsembriks 2010, siis meie tahame ligi kaks aastakest kiiremad olla. Justkui vanasti: viisaastak nelja aastaga!
Miks teised riigid postituru avamise edasi lükkasid, sellele ei anna vastust ei eelnõu seletuskiri ega andnud ka Riigikogus eelnõu kaitsnud majandus- ja kommunikatsiooniminister. Pole ka teada, miks peab avama postituru ELi kehtestatud tähtajast varem. Postkontorite sulgemise puhul räägitakse kahjuks ikka ja jälle vaid rahast, mitte inimesest – maainimesest, kes postkontorite kadumise tõttu kõvasti kannatab. Ehk oleks tulnud mõni praeguse seaduseelnõu väljatöötaja minu asemel TV3 saatesse “Au tööle” päevaks postiljonitööle saata. Siis oleks ta mõistnud, mida vanamemmele tähendab koju toodud pension või võimalus osta kohalikust postkontorist värske telekava või muud vajalikku. Oleks näinud sedagi, et postkontori sulgemine toob ka heas tööaastais meestele pisara silma. Olen kindel, et samm (pea)linnast välja kainestaks nii mõndagi seaduseelnõu tulihingelist pooldajat. Kas sulgeb Eesti Post ehk seepärast nii varmalt postkontoreid, et võtta uutelt tulijatelt võimalus avatud turul tegutseda? Kui nad ei saa kasutada Eesti Posti võrgustikku, siis peavad ju ise hakkama oma tugipunkte rajama. Või kavatseb Eesti Post ka ise lõplikult turult lahkuda? Seda kahtlust süvendab valitsuse kava AS Eesti Post maha müüa.
Eelnõus nähakse ette võimalus osutada postiteenust kas üle Eesti või kahes eraldi piirkonnas. Kui eri piirkondades osutavad teenust eri firmad, siis kuidas korraldatakse teenuse osutamine piirkondade vahel? Ja kuidas jõuab inimeseni rahvusvaheline post? Kas see käib teenuseosutajate vabatahtliku lepingu alusel või peab siiski olema seadusega reguleeritud? Vabatahtlikkus võib teatavasti viia ka selleni, et seda tööd ei tee üks ega teine ja inimene ei saagi posti… Kui mõnes piirkonnas ei olegi postiteenuse pakkujat, võib konkurentsiamet selle kohustuse kellelegi panna, aga võib seda ka mitte teha. Mis siis saab? Või kui mõni teenusepakkuja vaidlustab kohtus konkurentsiameti otsuse ja kohtuvaidlus kestab aastaid, või tabab ettevõtet pankrot – kes siis kirju ja pakke kohale viib? Eesti elu tundes võib arvata, et mitte keegi.
Ja räägime rahast ka. Vaevalt julgeb keegi praegu öelda, milliseks kujunevad pärast turu avanemist postiteenuste hinnad, näiteks kirjade ja ajalehtede kojutoomine. Eelnõus räägitakse universaalse postiteenuse osutamisest taskukohaste hindadega. “Taskukohane” on kahtlemata mitmeti mõistetav, ja selle suurust ei teadnud isegi minister. Ja veel üks küsitavus. Nimelt võib universaalse postiteenuse osutaja esitada konkurentsiametile taotluse ebamõistlikult koormavate kulude hüvitamiseks. Ainult et raha selleks tuleks teiste postiteenuse osutajate taskust. Kas keegi üldse julgeb turule tulla, kui talle pannakse peale selline maksekohustus? Kiirustamine võib valusalt kätte maksta. Ehk tasuks aeg maha võtta ning õppida teiste riikide kogemusest.
Postituru avamine ei tohi olla eesmärk omaette, peaasi on tagada konkurentsitingimustes universaalse postiteenuse osutamise jätkamine. Ja teha seda nii, et tagatud oleks kvaliteet.
ESTER TUIKSOO, Riigikogu liige, Rahvaliit
