Looduskaitsealad on alati olnud tähtsad alad uurimistöö tarvis. Siin saab jälgida ökosüsteemide looduslikku dünaamikat, nendes toimuvaid protsesse ja muutuste võimalikke suundi. Viktor Masing on öelnud, et meie sookaitsealad on asendamatu labor, kus loodus ise on püstitanud katse ja uurija peab vaid selle tulemusi kontrollima ja interpreteerima.
1985 loodud Endla looduskaitseala, mis kuulub rahvusvahelise tähtsusega märgalade hulka, ongi klassikaliseks uurimisalaks soode kujunemise, arengu ja toimimise seaduspärasuste selgitamisel.
Siinse uurimistöö traditsioon sai alguse juba 19.<span style=”mso-spacerun: yes”> sajandil, kui Endla soostikku tegid uurimisretki mitmed loodusteadlased, nende hulgas ka naabrusest, Piibe mõisast pärit Karl Ernst von Baer.
Sihikindel uurimine algas 1910 sookatsejaama rajamisega soostiku idaserva Toomale. Jaama peamiseks ülesandeks seadis Balti Sooparanduse Selts soode tundmaõppimise ja nende põllumajandusliku kasutamise võimaluste selgitamise. Alustati Toomale keskuse ehitamist ning uuriti põhjalikult Männikjärve raba ja madalsoo turbalasundi ehitust, turba agrokeemilisi omadusi, kirjeldati taimkatet ning tehti algust ilmavaatlustega. Seda võime lugeda üheks esimeseks detailseks soodeuurimiseks Eestis.
Maailmasõja tõttu katkenud uurimistegevus taastati Eesti Sooparanduse Seltsi poolt 1921. aastal. Olulise jälje Eesti teaduslukku on jätnud 1923-1939 sookatsejaamas töötanud Paul William Thomson, geoloog ja botaanik, Eesti palünoloogia rajaja ja meetodi üks esmakasutajaid maailmas. Tema sulest pärinevad esimesed põhjalikumad ülevaated Eesti soode ehitusest ja meie looduse arengust pärast jääaega.
1938 nimetati sookatsejaam Tooma Sookultuuri- ja katseinstituudiks. Mitmeid kordi reorganiseeritud asutuse hiilgeajad langesid 1950.-60. aastatesse. Instituudi soode uurimise grupi teadlased kirjeldasid põhjalikult Endla soostikku ning viisid läbi esimese Eesti soode inventeerimise.
1947 toimunud Tartu Ülikooli üliõpilaste ekspeditsioon Endla soostikku andis tõuke Eesti rabade ökoloogilisele uurimisele. Mitmedki tollastest alustajatest jäid alatiseks rabade lummusse. Uurimisrühma liikmest Viktor Masingust kujunes Eesti sooteaduse tunnustatud liider. Endlas uurivad soode ökoloogiat, struktuuri ja looduslikku arengut nii tema õpilased, õpilaste õpilased kui juba kolmaski põlvkond.
Tähtis sündmus Eesti hüdroloogia arengus oli Tooma soohüdrometeoroloogiajaama avamine 1950. aastal. Jaam kuulus tollasesse üleliidulisse, maailmas unikaalsesse uurimisvõrku. Vaatlused Männikjärve ja Linnusaare rabas jätkuvad tänini.
Looduskaitsealal toimuval teadustööl on mitu külge. Ühelt poolt kaitseala enda seisukohalt vajalikud rakendusuuringud, mis annavad teavet looduse seisundi kohta ning võimaldavad planeerida ala paremat kaitset. Jälgitakse kogu soostiku loodust: soid, järvi, jõgesid, allikalisi alasid, metsi ja väheseid poollooduslikke kooslusi, liigirikkust ja kaitsealuste liikide seisundit, vete kvaliteeti, kunagise põllu- ja metsakuivenduse tagajärgi, aga ka üha suureneva loodusturismi võimalikku mõju. Üha suuremat huvi tunnevad looduslikuna säilinud soomaastiku vastu Lääne-Euroopa (kus sood on teatavasti praktiliselt hävinud) teadlased ja üliõpilased.
Teisalt sobib looduskaitseala mitmesugusteks fundamentaaluuringuteks, mille tähtsus kaitseala seisukohalt võib avalduda alles aastate pärast. Endla soodes on selliseid uuringuid toimetanud nii välisteadlased kui Ökoloogia Instituudi märgalauurijad. Uuritud on näiteks älveste, laugaste ja peenarde teket ja arengut; raba veebilanssi; rabamändide fotosünteesi; turbasammalde konkurentsi ja metaani emissioon rabast.
Teadustööle kaitsealal on seatud erinõuded. Uuringutega ei tohi rikkuda, häirida ega hävitada kaitstavat loodust, ei tohi muuta looduslike protsesside kulgu. Seetõttu peavad uuringud olema plaanipärased ja looduskaitsjatega kooskõlastatud. Endla soostik on küll väga sobiv uurimisala, aga silmas tuleb pidada, et transekte, puurauke ja katsealasid ei saaks liiga palju. Samas annab pikaaegne uurimistraditsioon siinsetele rabadele lisaväärtuse. Väikest Männikjärve raba võime lugeda tõeliseks teadusveteraniks.
Uuringud aitavad üha paremini ja täpsemalt mõista märgalade olemust, nende rolli ümbritsevas maastikus ja kogu biosfääris, inimtegevuse mõjul toimuvaid muutusi ja võimaldavad teha otsustusi, kuidas kaitsta neid praegu ja tulevikus.
i
KAI KIMMEL, Keskkonnaameti Jõgeva-Tartu regiooni looduskasutuse spetsialist
