Järg 10. novembril ilmunud osale
Pikapeale õppis Luts ka ravimite valmistamise kunsti — lähteainete kaalumist, nende segamist, pillide ja oblaatide ning mitmesuguste tinktuuride ja tõmmiste valmistamist. Sealjuures sai talle selgeks, et just need toimingud ja töö, mida tegid temasugused õpilased, laborandid ja assistendid, andis apteegist müüdavatele ravimitele lõpliku ja sageli ka põhilise hinna, samal ajal kui algkomponentide hind oli küllaltki madal.
Apteeki külastasid kõige erinevatesse ühiskonnakihtidesse kuuluvad inimesed. Käis nii tolle aja silmapaistvaid professoreid, näitlejaid, koolitegelasi, korporante, käsitöölisi kui ka ühiskonna kõige sügavama põhjaklassi esindajaid. Tähelepaneliku vaatlejana talletas Luts siin palju nähtust ja kuuldust oma edaspidiste kirjatööde tarvis.
Ta kuulis apteegis ka päris huvitavaid vaidlusi, näiteks kumb oli ajalooliselt enne – kas arst või apteeker. Lõpuks jõuti järeldusele, et vanasti oli arst ja apteeker üks ning seesama inimene.
Apteegi juhataja härra Hirschfeldti kasuks võis öelda, et ta püüdis kohelda kõiki oma kliente võrdselt lahkesti. Samuti ei püüdnud ta, erinevalt nii mõnestki teisest Tartu apteekrist, kellelegi kallimaid ravimeid “kaela määrida”.
Vajaduse korral andis ta isegi tasuta nõuannet ja üsna odavasti ka ravimit vaesematele patsientidele, kellel endal polnud võimalik arsti juurde minna. Temast täiesti erinevalt käitus sakslasest proviisor Kilbeg. Mida lihtsam oli klient, seda ebaviisakamalt ta teda kohtles. Kui aga läheduses juhtus olema peremees, oli ka proviisor päris lahe mees, olgu ostjad ükskõik millist sorti. Selline vahetegemine puudutas noort Lutsu kibedasti – kas siis lihtne inimene ei maksa oma arstimi eest sama taksi järgi nagu mõni rikas keigar või sulise kübaraga paabulind?
Nii juhtuski, et kui üks pururikas uhkesti riietatud proua, sõrmed täis kalliskividega sõrmuseid, kaugelt Tartusse oli tulnud, et oma tõbede vastu abi saada, keeldus ta apteegist talle professori poolt kirjutatud ravimit vastu võtmast, sest see maksis ainult kolmkümmend viis kopikat! Ta oli veendunud, et nii odav ravim ei saa teda aidata.
Kõige raskemad olid öised valvekorrad
Kõige raskemad olid noorele apteekriõpilasele öised valvekorrad, mis lisandusid vahetult ilma puhkuseta väsitavale päevatööle. Tol ajal polnud ülelinnalist valveapteeki nagu praegu. Seepärast pidi kõigis Tartu apteekides olema oma öine valve ja seda kahe isiku – ülem- ja alamdežurandi näol. Alam, kelleks oli tavaliselt apteekriõpilane, pidi jooksma ja avama apteegi ukse iga kõlistamise peale ning müüma seda, mida küsiti, kas või tinti. Ülem aga tuli välja ainult neil kordadel, kui tuldi abi saama arstitähega.
Tavaliselt küsitigi kõige lihtsamaid asju, nagu hambavalurohtu või ka “ehmatuse eli” st palderjani tilku, aga ka kuulsat “punsli õli”. Kõige enam pahandust tegid öisele valvekorrale nn “siniverelised” ööhulkurid – saksa korporandid, kes tulid oma konvendi olengutelt kuraasikalt lärmates apteeki oma lisatopsikest saama. Keelata ega korrale kutsuda neid ei tohtinud, sest apteekril oli Tartu kõigi nimekamate saksa korporatsioonidega leping nende teenindamiseks.
Omandanud apteekrikunsti põhitarkused ja saanud sellega ka nn laborandi kutse, hakkas Luts mõlgutama mõtteid, et võiks tulevikus isamajas Palamusel oma apteegi avada. Siis aga sai ta kodunt valusa teate: isa on müünud nende maja ja ostnud väikese Miku talukoha Rakkesse.
Peagi tabas teda teine, veel rängem hoop. 1905. aasta rahutustetuhinas ühinesid Tartu apteegitöötajad üldstreigiks, nõudes paremaid töötingimusi. Apteekrid ei teinud mingeid järeleandmisi ja paljud töötajad, nende hulgas ka Oskar Luts, jäid n-ö tänavale.
Sügisel, pärast mõningaid ebaõnnestunud tööotsinguid, läks ta isa hiljutiostetud Miku tallu, kus hakkas väikeses poolpimedas toaubrikus “Kevadet” kirjutama.
i
ARVI LIIVA
