Veidi vanem põlvkond mäletab veel nõukogude aja anekdoote, kus olid terved sarjad nalju rikaste ja eriti uusrikaste aadressil. Kuna täna jälgib meedia väga tähelepanelikult, et naljades ei mainitaks teiste rahvuste nimesid, siis tuleks need vanad naljad ümber teha meie endi rahvuskaaslaste peale. Ega ju midagi nende naljade sisus ei muutuks.
Kuna Eesti ühiskond on sisenemas uute valimiste tsüklisse, siis on päevakohane tegelikult küsida, miks on 21. sajandi Eestis kujunenud olukord, et paljud sotsiaalselt nõrgad kodanikud valivad erakondi, kes propageerivad näiliselt tugevat individualismi ja isiklikku vastutust enda ja lähedaste hakkamasaamise eest. Samas jõuab meediasse üha enam kurbi uudiseid, et ka sellise mõtteviisi aktiivsete kaitsjate ridades ning kusjuures neil, keda on meedias aastaid ühiskonnale eeskujuks toodud kui meie majandussüsteemi musterinimesi, on tekkinud näiteks tõsisemate terviseprobleemide korral suured probleemid. Ja kunagised hüperindividualismi propageerijad pöörduvad nüüd ise materiaalse abi saamiseks avalikkuse poole.
Tervist osta ei saa
Tervis on meie jaoks habras teema, millel paljud ei taha üldse sõna võtta. Ega me keegi ju ette tea. Täna tundub tervisega nagu kõik korras olevat, aga mida toob näiteks homne päev, selle kohta me ju ise midagi eriti arvata ei oska. Meie sõbrad Kaukaasias ütlesid igal kokkusaamisel toosti, kus soovisid sõpradele kindlasti head tervist, lisades naljana juurde, et kõik ülejäänu võib elus ka osta.
Aga terviseprobleemide puhul vajame sageli palju raha ja seda pole paljudel meist alati ootamatult tekkinud probleemide korral just kapist võtta. Meil Eestis on kujunenud imelik meditsiinikindlustuse süsteem, kus haigekassa ametnikud igal aastal planeerivad, milliseid haigusjuhte riik haigekassa kaudu finantseerib, ja sellega määratakse ka need haigused, mille ravikulusid ei tohi meie ühisest haigekassast maksta. Seega peaksime iga päev palvetama, soovides, et kui me juba kord peame haigeks jääma, siis saaksime sellise haiguse, mis juhtub riiklike haigustoetuste nimekirjas olema.
Teine probleem on selles, et üks kunagine peaminister, kes lubas enne seda, kui ta ise end kõrgele ja väga tugeva sotsiaalse paketiga euroametniku kohale sokutas, et Eesti saab üheks rikkamaks riigiks maailmas, kui ta ei külva toetusi lennukilt ja üldse annab abi vajaduspõhiselt.
Selle erakonna pooldajad ja meedia arvasid millegipärast, et tehes selle „vajaduspõhise toetuse saamise eriti alandavaks ja raskeks”, hoitakse riigi rahast eemale teatud nõrgemaid ühiskonnakihte, keda meie riik ei peaks eriti üldse toetama. Ning kellest ei peaks olema ka kahju, kui nad sellisest olukorrast pääsemiseks hoopis välismaale tööle läheksid.
Sama aktsiooni käigus lõi meedia pidevalt positiivseid pühapäevaportreid edukatest kodanikest, kelle roosilist elu rahvale rohkete värvipiltidega tutvustati. Nende seas olid nii suurte tehaste direktorid kui meie olümpiasportlased, keda reklaamiti kui potentsiaalseid edukaid rikkaid pensionäre, kes kord sooja mere ääres vanaduspuhkust veedavad. Kui vahepealsetel aastatel käis mõnikord meediast läbi teade, kus mainiti mokaotsast, et meie mõnel juhtival poliitikul või tippametnikul on olnud tervisega suuremaid probleeme, siis meedia on seni hoidunud igasugusest liigsest infost, mis võiks kuidagigi kergitada tekki meie tervisekindlustuse süsteemi probleemidelt. Probleemid on aga siin olemas ja lähedal on päevad, kui me peame sel teemal rohkem rääkima hakkama.
Alustuseks suured autod
Oleme olnud alati nõus näilise majandusliku edu nimel varjama oma tegelikke probleeme. Veidike meenutab see uurikast, kes ostab küll auto, aga hoiab raha kokku kvaliteetsete autokummide või pidurisüsteemi korrashoiu pealt. Ilusa päikselise ilmaga saab sellise autoga kindlasti kuidagimoodi sõita, aga ilmade halvenedes või kriitilises olukorras juhtuvad paratamatult õnnetused.
Minu välismaa kolleegid imestasid 1990. aastate alguses, kuidas Eestis on nii palju kalleid suuri Saksa autosid, kui rahvas elab tegelikult vaeselt, ja miks nende omanikud olid roolis spordidressides? Kui Saksamaal olid 1990. aastatel kallid-suured autod üldise kõrge elustandardi näitajad ja kallis auto osteti alles siis, kui majad ja muu eluks vajalik oli juba olemas, siis Ida-Euroopas ostetigi vaid kallis auto (vana odav versioon) ja muu ostmiseks polnud enam raha.
- aastatel hakkasid just USAst ja Kanadast tulnud eestlased meile rääkima, et pole arukas omada Eestiski kinnisvara, kui see on hästi kindlustamata, siis vastati headele soovitustele ikka, et meil pole kindlustuseks (ehk enda ja lähedaste kindlustunde tagamiseks) raha? Kes peaks siis meid (meie tervist) ja meie vara kindlustama? Meie meedias on selles valdkonnas lipukandjaks kaks väljaannet – Postimees ja Äripäev. Viimasel ajal on neis hakanud ilmuma artiklid, mis kutsuvad avalikkust nende meediaväljaannete kunagiste edulugude kangelastele appi.
Nüüd on paraku selgunud, et ka rikaste Lääne firmade Eesti filiaalide juhid pole taibanud (on raha kokku hoidnud arvates, et nemad ei haigestu?) kas või oma tööandjaga soodsaid lepinguid sõlmides endale korralikku tervisekindlustust teha? Miks nad küll ei kuulanud Läänes elanud eestlaste soovitusi, et tervis ei maksa midagi vaid seni, kuni oled noor, tugev ning terve? Loomulikult teeb iga inimene vigu ja tervise parandamine on tegelikult väga kallis. Kuid millal hakkavad Postimees ja Äripäev rääkima oma lugejatele sellest, et 1990. aastate mentaliteedist poliitikas ja ärimaailmas tuleks ka meie edukatel loobuda. Vaid välisesse kulda ja karda investeerida (golfiklubid jm) võib vaid juhul, kui enne on investeeritud enda ja pere tervise hoidmisse ja parandamisse.
Unustati teha kindlustusmaksed
Mida teha aga olukorras, kus Eestis on kindlustusel ikka veel vilets maine, mis on mõnes mõttes võrreldav meie ametiühingute olukorraga? Kunagine liialt tihe koostöö võimu ja tööandjatega on ikka tänaseni märgid, mis ei luba paljudel töövõtjatel näha ametiühingut oma huvide kindla kaitsjana ja kindlustusfirmadel on ikka veel kahtlaste ärikate imidž, kes võtavad sinu raha, aga hakkavad iga kord vigurdama, kui on vaja kindlustuse sõlminule väljamakseid teha.
Meedia pole millegipärast veel märganud, et tarbija ootab juba ammu tasakaalustatumat infot. Ka tänastes lehtedes saame lugeda, et: „Kui Olympicu senised suuraktsionärid otsustavad jääda pensionile, siis pakub nende tegevus kindlasti suurt huvi kollasele ajakirjandusele. Olgu põnevusobjektiks siis maailmameredel seilamised, palmisaared, hea- või niisamategevus. Veel vahvam oleks muidugi see, kui need erakordse kogemusega inimesed otsustaksid ettevõtjatena jätkata ja saaksime nende uutest tegemistest kirjutada Postimehe majanduskülgedel.”
Kuid ehk tasuks meie meedial korraks küsida, kas meie majanduskülgede kangelased on oma majandusliku edu hetkel juba investeerinud oma tervisekindlustusse. Nende hiljutised päikselise saatuse kaaslased on täna suurtes probleemides. Kui need inimesed hakkavad investeerima uude ettevõtlusse, siis tahaks uskuda et kunagi sõlmitakse ka mõne lihatsehhi odavaimat palka saavate töölistega töölepingud, milles on fikseeritud tööandja täiendavad boonused nendele rasket tööd tegevatele inimeste tervisekindlustusse.
Mul oleks selleks enam usku, kui ma kuuleksin täna juba vähemalt sedagi, et teatud välismaa suurte ja edukate firmade kodumaiste filiaalide juhid saaksid juba korraliku tervisekindlustuse ja kõrgemate ametnike boonuspaketti ilmuks väljateenitud aastatel eest samuti tööandja poolt ka soliidne rahvusvaheline tervisekindlustus.
PEETER JÄRVELAID, õigusajaloolane, Tallinna Ülikool
