Kuna olen mälumängufänn, siis alustan seda lugu ühe küsimusega: nimetage, palun, see maailmaajalooline sündmus, mille tulemusena said mulgid enne teisi eestlasi nii rikkaks, et jaksasid talusid mõisnikelt päriseks osta ja lapsi ülikooli saata?
Kui te vastust esimese hooga ei tea, siis ehk aitab teid sellele lähemale vihje, et me kõik oleme sellest sündmusest ajalootunnis kuulnud. Sellest ajendatuna tegi Steven Spielberg mullu menuka filmi “Lincoln”.
Maailmas toimuv mõjutab meidki
Muidugi oli selleks sündmuseks Ameerika Ühendriikides 1861. aastal alanud kodusõda, mille tõttu vähenes järsult puuvilla tootmine lõunaosariikides. Ahelreaktsiooni järgmise lülina tekkis maailmaturul kiire vajadus asendada puuvill teiste materjalidega ning see omakorda kergitas järsult lina hinda. Et Mulgimaal olid linakasvatuseks soodsad tingimused, siis said mulgid tänu Ameerikas orjuse kaotamise pärast peetud sõjale n-ö ratsa rikkaks.
Alustasin selle küsimusega, et tuletada meelde, kuidas juba 150 aastat tagasi võis täiesti teises maailma otsas toimunud sündmus paljude eestlaste elu mõjutada.
Elu taasiseseisvunud Eestis on meile seda korduvalt meenutanud. Kui 1997. aastal sai Taist alguse mitmeid Aasia riike laastanud majanduskriis, siis jõudis see peagi Venemaale ja kandus sealt üle Eestisse. Kui 2008. aasta sügisel läks New Yorgis pankrotti Lehman Brothersi nimeline pank, siis sai sellest alguse ahelreaktsioon, mille tulemusena algas napilt pool aastat hiljem Eestis masu ning paljudes Euroopa riikides miilab kriis tänini. Mõlemal juhul tähendas näiliselt turvalises kauguses alguse saanud kriis pankrotte sadadele Eesti ettevõtetele, töö kaotust kümnetele tuhandetele Eesti inimestele, karme palgakärpeid nii eraettevõtetes kui ka riigiasutustes.
Veel tugevam on riikide vastastikune sõltuvus Euroopa Liidus, mis tähistab 9. mail 63. sünnipäeva. Ja et sünnipäeval on kena komme vaadata tagasi viimasel aastal tehtud või tegemata asjadele, siis teen seda siinkohal minagi.
Euroliidu puhul on kindlasti kõige olulisem see, et viimase aasta vältel õnnestus majanduskriis kontrolli alla saada, ehkki ohukoldeid, mida tuleb lähiaastatel mõnes liikmesriigis järelkustutada, on küll ja veel.
Kuidas Euroopa Liitu kriisi järel remontida
Kriisist ajendatuna käib Euroopas elav arutelu teemal, kuidas võimalikult kiiresti majandus jalule aidata ning kuidas remontida liitu, et vältida kriise tulevikus. Eurooplaste ja eestlaste enamik pooldab seisukohta, et kriisist väljatulekuks on vaja teha rohkem koostööd. Paraku takistavad edasiminekut riikidevahelised erimeelsused, mis tekivad kohe, kui lauale pannakse mõni muudatusettepanek.
Eestis on Euroopa tuleviku teemaline mõttevahetus olnud loid. Meie põhiseaduse üks autoreid, advokaat Jüri Raidla põhjendab seda nii: “Eestlastena naudime seda Euroopa Liitu, mis on olemas. Õigusega naudime, sest oleme euroliidust väga palju saanud ja arvatakse, et küll läheb sama hästi ka edasi. Iseenesest ei lähe aga midagi hästi, selle nimel tuleb tööd teha ja vaeva näha.”
Seetõttu on mõistlik jälgida mõttevahetust selle üle, mis suunas ja kuidas Euroopa Liit muutuma hakkab. Praeguseks on karmistatud eelkõige riikidevahelist vastastikust rahandus- ja majanduskontrolli, et teised riigid ei peaks enam mõne liikmesriigi vigade või vastutustundetu käitumise eest vastutama.
Teenitult pälvis Euroopa Liit eelmise aasta lõpul sõdade ärahoidmise eest meie maailmajaos Nobeli rahupreemia. See on saavutus, mida Lääne-Euroopas ajaloolisest eripärast johtuvalt väga kõrgelt hinnatakse ning Ida-Euroopas eriti ei tähtsustata. Õigustatult tekkis siiski küsimus, kas Nobeli auhinnakomitee selle otsusega hiljaks ei jäänud, eriti arvestades asjaolu, et USA president Barack Obama sai selle juba oma esimese ametiaasta lõpul.
Nii Euroopa kui ka Eesti jaoks on oluline, et liikmesriikidel õnnestus kokku leppida euroliidu eelarves aastateks 2014–2020. Kurb on see, et ühiseelarve esimest korda ajaloos vähenes, sest raske on saada vähema raha eest rohkem ja tugevamat Euroopat. Teisalt on Eesti jaoks hea kindlustunne, et ka järgmisel seitsmel aastal laekub ligi 15 protsenti meie eelarvest teiste Euroopa maksumaksjate taskust, aidates teha olulisi tulevikku suunatud investeeringuid.
Oleme Euroopa kodanikud
Mullu tekkis Eestis esimest korda pärast liitumist euroliiduga üldrahvalikku tähelepanu pälvinud arutelu. Vaidlusküsimusteks oli see, kas meie põhiseadus lubab liituda ESM-i nimelise eurotsooni päästetiimiga ning kas on üldse õiglane, et kehvemal elujärjel eestlased peavad laenama raha märksa jõukamatele rahvastele?
Tõsisest vaidlusest ja inimeste selgelt tuntavast pahameelest hoolimata näitas mullu aasta lõpul tehtud avaliku arvamuse uuring, et 74 protsenti kodanikest peab Eesti kuulumist euroliitu õigeks. Veel üllatavam oli see, et koguni 73 protsenti eestlastest peab ennast ka Euroopa kodanikeks.
Tallinnas alustas mullu tööd Euroopa Liidu IT-amet, mis tasapisi jõudu kogub. Selle ameti esimeseks suureks tööks on juhtida alates maikuust üleeuroopalist infosüsteemi, mis aitab liikmesriikidel kontrollida kurjategijate ja varastatud esemete liikumist üle riigipiiride. Tulevikus laieneb ameti tegevusala veelgi.
Juba juulikuus kasvab Euroopa Liit veelgi, sest siis liitub 28. liikmesriigina 4,4 miljoni elanikuga Horvaatia.
Majandusanalüütikud kordavad viimastel aastatel pidevalt, et Eesti majandusel võiks paremini minna juhul, kui teistes Euroopa Liidu riikides oleksid asjad korras, sest 70 protsenti eksporditud kaupadest ja teenustest müüme me just Euroopa turule. Mida paremini läheb meie naabritel, seda rohkem töökohti loob Eesti majandus ja seda kiiremini kasvab eestlaste heaolu. Seetõttu on Eesti huvides, et raskustesse sattunud Euroopa riigid ületaksid oma probleemid võimalikult kiiresti, sest kui läheb hästi Euroopa Liidul, läheb hästi ka Eesti inimestel.
i
HANNES RUMM, Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht
