Euroopa Liit keelab, käseb, poob ja laseb – kui tihti me säärast väidet kuuleme. Midagi vabalt teha ei lasta, igast aknast ja uksest piilub sisse mõni eurodirektiiv. Kõik alates hõõgpirnide müügi keelustamisest kuni kanala valguse reguleerimiseni on euroliidu pärusmaa.
Soome saab rohkem ja Eesti vähem
Aga palun – siin me nüüd oleme. Soome ja Eesti ei suutnud pikalt kokku leppida, missugusesse riiki ehitada vedelgaasiterminal. Praegust kokkulepet on juba kaitstud ja kritiseeritud ja minu pädevuses ei ole hinnata, kas lepe on hea või mitte. Oluline on siinse kirjatüki valguses tõdeda, et Euroopa Liitu polnud käskimas-keelamas, vaid et terminali asukoht jäi puhtalt kahe riigi otsustada. Tulemuseks ongi, et ühes riigis seda ei ole ning Soome saab võib-olla rohkem ja Eesti vähem. Kandkem see skeem nüüd laiemale pinnale ja te hakkate aru saama, miks Euroopa Liit reguleerib tõepoolest väga paljut. Riigid ei suuda omavahel lihtsalt kokku leppida ja delegeerivad võimalusel otsustamise Brüsselisse. Nii jõuamegi kaneelisisalduseni saiakestes ja tolmuimejate võimsuseni. Võib ju öelda, et sääraseid asju ei peakski reguleerima, aga üldjuhul on need tekkinud vajadusest kehtestada ühisturu tingimustes ka mingisugused ühised reeglid. Kas just kõiki ja neid asju, aga mina oleksin küll õnnelik, kui ma Euroopas ringi sõites ei peaks näiteks elektri saamiseks mitmeid adaptereid. Ent kujutage ette olukorda, et 28 liikmesriiki hakkavad kõik omavahel läbi rääkima. Muutujaid rohkem ning pilt segasem Ainult kaks riiki 28st, Eesti ja Soome, venitasid vedelgaasitermniali läbirääkimistega nagu kummi. Rail Baltic ja tuumajaamaprojekt on samuti ilmekad näited, mis juhtub siis, kui Euroopa Liitu kamandamas ei ole ja riigid saavad isekeskis talitada. Kahe asemel on nüüd kolm riiki (võib-olla ka Poola), muutujaid on rohkem ja pilt ongi segasem. Rail Baltic on ka ses mõttes segasem, et kavandatav objekt on füüsiliselt olemas igas riigis, sestap tuleb pidada lisaks välistele ka siseriiklikke läbirääkimisi. Ei tahaks väga mõelda, mis juhtunuks siis, kui tuumaelektrijaam oleks otsustatud rajada Eestisse… Eestis on olnud mugav kritiseerida ka Euroopa Liitu, et too olla Venemaaga justkui liiga pehme ja sanktsioonid Moskva vastu liiga kerged. Selle üle võib lõpmatuseni vaielda. Olen kuulnud ka, et Washingtonis oldi vastupidiselt siinsele arvamusele vägagi üllatunud, et Euroopa Liit end nii tugevalt Venemaa suhtes kehtestas, kuid siinse loo kontekstis on oluline, et Euroopa Liidul oli sanktsioonideks ühtne mehhanism. Enne muidugi eelnes nääklemine liikmesriikide vahel, kui tugevad sanktsioonid peavad olema, kuid kui nood said juba paika, oli ka mehhanism olemas: ühine kaubandus- ja tollipoliitika ning viisapoliitika. Sanktsioonid ei hõlma üksnes neid alasid, kuid igal juhul on Euroopa Liidul lihtsam, sest enamik pädevusi on Brüsselis. Oluline on ka teadmine, et kokkuleppega delegeerisid liikmesriigid sanktsioonide elluviimise Brüsselile. Tuumaelektrijaamast pole uudiseid Aga sanktsioonid ei ole vaid osa Venemaale vastuseismisest. Energeetiline sõltumatus on üks sellest ning aastaid on räägitud, et Baltimaad võiksid midagi ses suhtes ette võtta. Tulemus? Pikad vaidlused Soomega ja lõpuks (lahja?) kokkulepe Eesti jaoks. Ja millal te kuulsite viimati uudiseid ühisest tuumaelektijaamast Leedu, Läti ja ehk ka Poolaga? Sama on ühise kaitsepoliitikaga. Kordan siin ennast, aga need, kes kritiseerivad, kuidas Euroopa Liit on kaitses pehme, olematu sõjaväega ega suuda seepärast Venemaale vastu seista, on üldjuhul needsamad, kes kritiseerivad ka suveräänsuse loovutamist Brüsselile. Paraku ongi ELi ühtse välis- ja kaitsepoliitika eelduseks, et 28 liikmesriiki delegeeriksid oma pädevusi järjest rohkem Brüsselile. Praegu on aga erinev näiteks juba see, kuidas mingi liikmesriik oma armeed üles ehitab. Lätil on palgaarmee, meil mitte. Eestis käib nüüd debatt, kas kehtestada naistele kohustuslik ajateenistus. Ja nüüd tuleb mõttekoht – oletagem, et Euroopa Liit astubki karme samme, muutub „pehmost” „tugevaks” ning otsustab oma väed Ida-Ukrainasse saata. Kas te näeksite seal ka Eesti potentsiaalseid emasid? Või kes siis peaks sinna oma väed saatma, kallid kritiseerijad? Ainult inglased, prantslased või sakslased? Kui on Euroopa Liidu sõjavägi, peaksid kõik riigid panustama. Rahandus- ja majanduskriisi üks õppetunde oli ka see, et liikmesriigid poleks üksinda, iseseisva poliitikaga olnud nii edukad kriisi tõrjumisel kui Euroopa Komisjonile rohkem pädevusi andes. Ülima tõenäosusega visiseks kriis edasi, kui iga liikmesriik tegeleks oma eelarvega ise. Suutmatus koostööd teha Ent käimasolev julgeolekukriis on esitanud veelgi suuremaid väljakutseid. Venemaa hübriidsõda tähendabki, et tegelda ei tule üksnes sõjalise poolega, vaid ka palju muuga, sealhulgas energeetika, transpordi, meedia ja inimõigustega. Kõikidel nendel aladel pole Brüsselil kindlasti täit pädevust asjade üle otsustamisel. Mis siis saab? Kas liikmesriigid peaksid pädevusi rohkem Brüsselile loovutama? Kardetavasti küll. Soome ja Eesti vaidlus vedelgaasiterminali üle on ere näide suutmatusest teha koostööd. Kusjuures need on Eesti ja Soome, riigid, millel on üldiselt head suhted. Ent Euroopa Liidus leidub ka riike, kes ei ole omavahel küll vaenujalal, kuid mille suhted on mõõtmatult keerukamad Eesti ja Soome omadest. Oht on muidugi selles, et pädevuste liigne koondumine Brüsselisse tekitab hiiglasliku monstrumi, mida keegi ei ohja ja mille üle puudub poliitiline kontroll. Sestap peavad käima käsikäes kaks protsessi – mõtestada ümber liikmesriigi ja Brüsseli pädevused ja samas tuua Euroopa Liitu rohkem läbipaistvust ning legitiimsust. See ei ole lihtne ülesanne, aga väline surve Euroopa Liidule üha tugevneb, mitte ei vähene. Keskteed vaevalt et leidub. i ERKKI BAHOVSKI, Diplomaatia peatoimetaja
