Vastus sellele oleks järgmine: praegune Riigikogu ja selle valimissüsteem ei vasta minu tõekspidamistele. Püüan seda järgnevalt lühidalt selgitada. Kõigepealt peaks olema selge, et meie kõrgemasse seadusandvasse organisse Riigikogusse valitakse rahva poolt kõige hinnatavamad, lugupeetavamad ja võimekamad saadikud.
Kindlustama peaks selle iga kandidaadi puhul riigi kodanike poolt valimistel kogutud häälte arv. See tähendaks, et Riigikogusse saaksid vaieldamatult ainult enam hääli saanud kandidaadid. Mis aga toimus tegelikkuses viimastel valimistel? Kas ma saaksin rahul olla, kui minu poolt valitav kandidaat, näiteks Marju Lauristin, olles saanud üle 3000 hääle, jääb Riigikogust välja, kui Riigikogusse saab kandidaat Kalev Kallo, kes on kogunud vaevalt 300 häält?
Eurosaadikud koguvad häbenemata hääli
Teiseks ei saa ma rahul olla sellega, et nii mõnelgi Riigikogusse kandideerijal puudub edaspidine vastutus oma valijate ees. Kas näiteks Riigikogusse praeguse esialgse koosseisuga valitud Kristiina Ojuland ja Ivari Padar loobuvad oma Europarlamendi kohast ja tulevad oma valijate poolt valituna Eesti Riigikogusse? Sarnane küsimus on ka praeguste Tallinna ja Tartu linnapeade Edgar Savisaare ja Urmas Kruusega? Miks siis on peale tõsiste Riigikogusse kandideerijate veel niisuguseid “häältekogujaid”, kes juba algusest peale tõenäoselt polegi endale plaani võtnud edaspidi Riigikogu töös osaleda?
Vastuse sellele saame praegusest Riigikogu valimise süsteemist. Andes valimistel üksikkandidaadile oma hääle, anname tegelikult hääle tema erakonnale. Nii on meie valimised õieti kujunenud puht erakondlikeks valimisteks. Seetõttu on arusaadav, et iga erakond on huvitatud iga hinnaga maksimaalsest häälte arvust, sest kohtade (mandaatide) arvu tulevases Riigikogus määrab erakonna liikmete poolt valimistel kogutud häälte summa. Seega on ka arusaadav nii “häälekogujate” kui ka “peibutispartide” laialdane kasutamine valimistel. Kui “peibutuspartide” kasutamine, kellena põhiliselt kasutatakse rahva seas tuntud ja populaarseid inimesi nagu popartiste, sportlasi, näitlejaid jt, on mõnevõrra arusaadav ja isegi andestatav, sest olles nimekirjade lõpuosas, saavad neist ehk ainult üksikud valituks ning sel juhul nad siiski ka lähevad Riigikogusse.
Seevastu ei saa suurte häälekogujate teguviisi kuidagi heaks kiita. Andes oma kirjaliku nõusoleku osalemiseks Riigikogu valimistel, võtab saadikukandidaat endale ju ka kohustuse ja vastutuse osaleda valituks saades ka Riigikogu töös. Kas valitud kandidaadi loobumise korral pole mitte tegemist sulaselge valijate usalduse ja ootuste petmisega? Ja seda mitte ainult kümnete, vaid isegi tuhandete valijate puhul. Kas poleks õiglane, et kui nn “häälekogujad” Riigikogu tööst loobuvad, siis kustutatakse nende valijate petmisega saadud hääled erakonna kogutud häälte koguarvust ning vähendatakse siis vastavalt ka erakonna mandaatide arvu?
Vastutus peaks olema suurem
Kas pidada õigeks praegust Riigikogu suurust, kuhu kuulub 101 liiget? Selle kohta on mitmed arvamust avaldanud ja seda paljuks pidanud. See arv oli igati põhjendatav Riigikogu esimestel tööaastatel, kui seaduste arv, mida välja töötada ja vastu võtta tuli, oli tõesti suur. Nüüd, kui Riigikogu koormus on juba tunduvalt vähemaks jäänud, piisaks kindlasti ka väiksemast parlamendi koosseisust.
Toetan ka paljude kodanike arvamust, et oleks vajalik tõsta Riigikogu liikmete vastutust oma valijate ees. Oleks vajalik tagada ka võimalus oma saadikuülesandeid halvasti täitva või vääritult käitunud rahvaesindaja tagasikutsumiseks Riigikogust.
Oleks vaja aga põhjalikult muuta praegust lihtrahvale raskesti mõistetavat erakonnakeskset valimisseadust, et see tagaks tõesti Riigikogusse valimise vastavalt valijate poolt antud häälte arvule. Praegu kehtiv valimisseadus, mille koostamisel on ilmselgelt arvestatud ja eelistatud suurerakondade huve, muudab väikeerakondade ja üksikkandidaatide valimise Riigikogusse pea võimatuks. Oleks vaja seadust, mis teeks võimatuks ka igasuguste “häältekogujate” ja “peibutispartide” kasutamise valimistel. Sooviks samuti, et Riigikogusse ei pääseks nii nimetatud “poliitbroilerid”, kelle ainukeseks sooviks on, kui tsiteerida Priit Aimlat: “Valige meid ka edaspidi Riigikogusse, siis läheb MEIE elu veelgi paremaks”.
i
ARVI LIIVA
