Riigikogus eelmisel nädalal vastu võetud liiklusseadus süütab rohelise tule trahvihirmus peatunud jalgratturile. Teatavatel tingimustel võib jalgrattur nüüd seadust rikkumata sõita ka kõnniteel. Kõlab küll uskumatult, aga sellega tagatakse ka suurem ohutus jalakäijatele ja autojuhtidele.
Telliskivi paksuses ja ligi kolmesaja paragrahviga liiklusseaduses puudutab jalgrattureid vaid pisike osa, kuid just selle üle toimusid kogu eelnõu menetlemise käigus kõige pikemad arutelud. Kõige tulisemaks läksid vaidlused majanduskomisjonis minu ja Eestimaa Roheliste poolt esitatud ettepanekute üle, mis teatud tingimustel lubaks jalgratturid kõnniteele.
Ohutuim valik — kergliiklusteed
Millised on keskkonnasäästlikult mõtleva jalgratturi valikud ilma uue liiklusseaduseta? Kahtlemata oleks kõige ohutum valik kasutada jalgrattateed ja kergliiklusteed. Kuid neid ei ole piisavalt ja isegi need vähesed, mis meil on, ei ole sageli üksteisega ühendatud. Tean juhuseid, kus jalgrattatee lõpeb trepi, tühermaa või mingi muu jalgratturile täiesti sobimatu objektiga, aga väga sageli lihtsalt autoteega.
Teine võimalus on sõita seadust rikkudes kõnniteele. Tean mitmeid, kes on selle eest trahvi saanud ja kaaluvad seetõttu jalgrattasõidust loobumist. Unistus keskkonnasõbralikust Eestist jääbki nii vaid sõnavahuks ja sisutuks visiooniks paberil. Jalgrattatee puudumise ja ohtliku sõidutee eest peaks pigem trahvima kohalikku omavalitsust, mitte jalgratturit.
Ebapiisav jalgrattateede võrgustik ei ole probleemiks rattasportlastele, sest nemad sõidavad niikuinii sõiduteel, sageli ka suurel kiirusel ja hulgakaupa. Kindlasti häirib see neid rattureid, kes soovivad auto või ühistranspordi kasutamist vähendada ja kasutada keskkonnasõbralikku jalgratast sõiduks tööle, kooli, sõbra juurde või lihtsalt perega nädalavahetustel, sest väljas on ilus ilm ja rattasõit on tore.
Jalakäijaid ei tohi ohustada
See, et sõiduteel liiklemine on ohtlik, mõistis ka eelnõu algataja, lubades kõnniteed kasutada kuni 13-aastastel ratturitel. Riigikogu toetas minu ettepanekut lubada kõnniteele ka noort jalgratturit saatvad vanemad. Ühel hommikul lapsega lasteaeda vändates oli mul raske dilemma – kas käskida oma nelja-aastasel tütrel sõita seadusevastaselt sõiduteel või sõita koos temaga kõnniteel. Iga hooliv lapsevanem valib kindlasti teise variandi ning nüüd saab seda teha ilma väärtegu sooritamata.
Lisaks lubab uus seadus kõnniteed kasutada last rattatoolis vedaval jalgratturil. 10-15 kilogrammi tagumise ratta kohal viib sõiduvahendi tasakaalust välja ning suurendab kukkumisohtu. Väikest last vedades mõtled väga pingsalt, enne kui üldse julged rattaga sõiduteele sõita.
Tõeliselt tulised olid vaidlused teemal, kas lubada ka kõik teised ratturid kõnniteele. Meie ettepaneku järgi võiksid nad seda teha juhul, kui sõiduteel liiklemine on ohtlik, kuid kõnniteel liigeldes ei tohiks nad ohustada jalakäijaid.
Ohutus eelkõige
Kui jalgrattateed ega kergliiklusteed ei ole, peab jalgrattur sõitma autotee paremas ääres. See ei ole jalgratturile sageli mitte kõige ohutum valik. Eriti kitsastel sõiduteedel, sildade ületamisel, liiklustihedatel ristmikel ja ka siis, kui sõidutee parem äär on lihtsalt auklik või mõni kanalisatsioonikaev on lahti ununenud.
Ohtlikul sõiduteel sõitev jalgrattur on ohuks ka autojuhile. Löökauke vältida püüdva ratturi ainuke valik on põigata vasakule ehk tagant läheneva auto ette. Kokkupõrget vältida püüdev juht peab järsult pidurdama või vastassuunda keerama, kus seab ohtu nii enda kui ka vastu tuleva sõiduki reisijad.
Riigikogu toetas kompromissettepanekut, mis lubab jalgratturid kõnniteele siis, kui sõiduteel liiklemine on tee seisukorra tõttu ohtlik. Sellega lahendati ära ka nende jalgratturite mure, kes kasutavad seda transpordivahendit aastaringselt. Talvel, kui libe sõidutee on lumevallide vahele surutud, on kõnnitee kasutamine ainuke võimalus.
Jalakäijaid ohtu seada ei tohi
Ei tasu muretseda, jalgratturi ohutus ei tule jalakäija arvelt. Uus liiklusseadus reguleerib esmakordselt ära (ka alla 13-aastaste) jalgratturite kohustused kõnniteel sõites: “Jalgrattur ei tohi kõnniteel sõites jalakäijat ohustada ega takistada, jalakäija vahetus läheduses tohib jalgratta ja tasakaaluliikuriga sõita jalakäija tavakiirusega.”
Uus liiklusseadus kaotab sellega võimaluse trahvida jalgrattureid, kes jalgrattatee puudumise ja kehva sõidutee tõttu kõnniteel sõidavad, kuid võimaldab karistada neid, kes jalakäijaid ohtu seavad. Oluline muudatus on ka see, et isegi siis, kui on olemas jalgrattatee, on jalgratturil õigus sõita sõiduteel. Me ei taha ju, et rattasportlased või lihtsalt kiiresti sõitvad jalgratturid kihutaksid 40-kilomeetrise tunnikiirusega jalgrattateel, kus sõidavad ka lapsed ja rulluisutajad.
Jalgratturite lubamine kõnniteele leevendab teatud juhtudel pisut keskkonnasõralikku liikumisvahendit kasutavate inimeste muresid ning suurendab ka jalakäijate ja autojuhtide ohutust. Siiski ei või seda pidada mingiks võluvitsaks, vaid esialgseks lahenduseks niikaua, kuni Eestis pole korralikku jalgrattateedevõrgustikku ja sõiduteede ääred on remontimata.
i
SILVER MEIKAR, Riigikogu liige, Reformierakond
