Kui ma vahetasin oma töökoha paljulubavas IT-sektoris arengukoostöö teemade vastu MTÜs, oli mitme tuttava reaktsioon päris huvitav. Kes küsis üllatunud näoga põhjuste kohta, kes oli ausam ja kommenteeris varjamatu irooniaga, et eks igaüks peab oma elus neegrilaste päästmise etapi läbima.
Võib öelda, et just see reaktsioon oligi põhjus, miks otsustasin tegelda teadlikkuse tõstmisega arengumaade probleemidest. Kahjuks ei näe paljud, et arenguriikide inimeste käekäik ja keskmine Eesti elanik on omavahel täiesti otseselt seotud. Kas tahame seda või mitte, me sõltume üksteisest.
Ma joon hommikul kohvi, mille on valmistanud Lõuna-Aafrika talunikud. Kui panen selga riided, siis on need ilmselt toodetud Bangladeshis. Meie kodumasinad tulevad Hiinast, vaibad Indiast, kakao Elevandiluurannikult, tee Indiast, nutitelefonide tooraine Kongost ja pipar Kambodžast. Seda loetelu võiks jätkata lõputult. Me tarbime nende inimeste tööjõudu ja kuna sageli ei ole nendes maades tööohutusega asjad korras, siis kaudselt kulutame ka nende tervist. Samuti jääb kogu toomisel tekkinud keskkonnareostus vaestesse riikidesse, samal ajal kui Eesti uhkustab kõige puhtama õhuga terves maailmas.
Enamasti vastatakse esimese hooga, et tavainimene ei saa ju midagi teha. Tegelikult saab ikka küll. Esimene ja kõige keskkonnasõbralikum võimalus on oma tarbimist vähendada. See on suur eneseületus, kuid pikas perspektiivis on terved inimesed ja puhtam keskkond olulisemad kui hunnik plastmänguasju või kapitäis riideid, mille igal hooajal välja vahetame. Kuid jättes äärmused välja, siis on meil toitu, esmatarbekaupu ja mõistlikus koguses riideid siiski vaja.
Järgmine võimalus on eelistada kodumaiseid tooteid. Et transport põhjustab suure osa keskkonna reostusest, siis on “Eelista eestimaist” hea silme ees hoida, kuid alati ei ole see lihtsalt võimalik. Valus tõde: me ei saa enam läbi arengumaades toodetud asjadeta.
Kas me saame midagi muuta?
Mida siis teha, kui me ei saa loobuda arengumaade kaupadest? Ausalt öeldes ei oleks see ka lahendus, sest arengumaade inimestel on samuti ju tööd vaja. Küll aga saame anda oma raha nendele tootjatele, kes näitavad üles austust arengumaade inimeste vastu, ei kasuta lapstööjõudu, panustavad töötervishoidu ja maksavad kohalikus mõttes inimväärset palka.
Kogu selle temaatika uurimine võtab energiat ja aega, kuid me ei pea kogu maailma ühekorraga ära päästma. Näiteks kui lähen riideid ostma, siis uurin enne internetist, milline riidebränd on oma kodulehel välja toonud õiglaste palkade teema või avalikustanud ausalt oma tarneahela. Järgmisel korral uurin järgmise tootja kohta ja nii neid teadmisi koguneb. Kui aga ostaksin näiteks suurkorporatsiooni Nestle tooteid, siis toetaksin firmat, kes jätkab kasumi nimel vihmametsade hävitamist või kasutab ära kohalike elanike vähese vee, nii et põllumeeste saagid ikalduvad ja peresid on üha raskem toita.
Kriisid ei tunne riigipiire
Arengumaadest rääkides öeldakse sageli, et jumal saadab looduskatastroofid riikidesse, mis on juba niigi viletsad. See tähendab, et vahel on vaja saata abi inimeste leidmiseks, kodude üles ehitamiseks või näljahädast üle saamiseks.
Eesti ei ole küll suur ja meie MTÜd ei korralda miljarditesse küündivaid abiprogramme. Selle asemel töötame väikestes kogukondades, kus eesmärgid on selged ja töö tulemused näha.
i
KATRIN PÄRGMÄE, Arengukoostöö Ümarlaua kommunikatsioonijuht
