Paljud koolid tajuvad oma tähtsat rolli, et ennetada noorte seas sõltuvusainete, nagu tubakas, alkohol ja narkootikumid tarvitamist. Seetõttu korraldatakse koolides mitmesuguseid aktsioone, mis peaksid seda eesmärki täitma. Kahjuks põhinevad mitmed praegused ettevõtmised headel kavatsustel, mitte aga kvaliteetsete uurimuste tulemustel.
Näiteks on üldlevinud arvamus, et laste hirmutamine ja šokeerimine on tõhusad meetodid, mille tulemusel nad võtavad vähem riske ja hoolivad rohkem oma turvalisusest. Uuringute tulemused näitavad, et sellistel tegevustel puudub soovitud mõju.
Hirmutamisest ja kogemuste jagamisest pole abi
Oleme harjunud mõttega, et ravimite tarvitamine võib vahel kaasa tuua ootamatuid kõrvalmõjusid või muuta enesetunde hoopis kehvemaks. Ka ennetuslike tegevustega võib juhtuda, et tulemus on hoopis vastupidine: suureneb alkoholi, tubakatoodete või narkootikumide tarvitamine, lapse õppeedukus halveneb. Vältima peaks riskeerivalt käituvate noorte kokku panemist teiste probleemselt käituvate noortega näiteks loengute, grupitööde, huvitegevuste jms pikemaajaliste tegevuste ajaks, sest sellise grupi normiks ongi riskide võtmine.
Sellisesse kooslusse sattudes tajuvad noored end sildistatuina n-ö probleemseteks lasteks, kes on teistest erinevad ja kellelt eeldataksegi halvemat käitumist. Samuti toimub sellistes gruppides tahes-tahtmata „riskikäitumise koolitus“ ehk noored õpivad teistelt osalejatelt uusi negatiivseid kombeid.
Uuringute põhjal on teada, et uimastite ja nende mõju kirjeldamine ehk ainult teadmiste jagamine ning tagajärgedega hirmutamine ei avalda õpilastele mingit mõju. Seega pole kasu sellest, kui kord aastas korraldada kõigile gümnaasiumiõpilastele loeng narkootikumide kahjulikkusest või anda neile kätte voldik, mis kirjeldab uimastite tarvitamisega kaasnevaid ohtusid.
Sellised ettevõtmised sobivad täiendama läbimõeldud ja pikaajalist uimastiennetuse tegevuskava, aga ühekordse loenguga ei ole noorte riskikäitumist vähendada võimalik. Lastel võib sel juhul tekkida küll soov ja kavatsus oma käitumist muuta, kuid plaanidest tegudeni ei jõuta, sest selleks pole vajalikke oskusi.
Loengud, mida viivad läbi väljastpoolt kooli kohale kutsutud spetsialistid, lähtuvad enamasti laste üldistest keskmistest teadmistest, kuid ei põhine konkreetsete laste vajadustel ega kogukonna olustikul. Mujalt tulnud lektor ei tea, millised on õpilaste eelnevad kogemused ja teadmised, millised nende eluoskused vajavad enam arendamist, milline on nende suhtumine sõltuvusainetesse.
Loengud ei arenda noortes oskusi
Loengu käigus on võimatu võtta arvesse noort ümbritseva keskkonna, näiteks eakaaslaste mõju nende käitumisele. Lühiloengud saavad anda sõltuvusainete kohta vajalikke teadmisi ning täiendada õpetaja poolt räägitut, kuid ei arenda noortes oskusi, kuidas reaalses elus hakkama saada ning kuidas tulla toime võimaliku otsese ja kaudse survega uimasteid tarvitada.
Mõned spetsialistid jagavad õpilastega kõige keerulisemaid ette tulnud juhtumeid (sh pilte, videoid), mis võivad neile hoopis trauma tekitada. Pealegi ei ole kunagi võimalik ette teada, mis toimub lapse kodus ja kuidas see lisaks lapse kogetut mõjutab. Näiteks võib mõne lapse vanem olla regulaarne alkoholitarvitaja ning tagajärgede üledramatiseerimine vaid võimendab lapse suurt muret tema pärast.
Üks levinud praktikaid on kutsuda noortega rääkima endisi uimastitarvitajaid. Nende lood on kaasakiskuvad, emotsionaalsed, põnevad ning meeldivad ka noortele. See meetod on aga uuringute järgi toonud kaasa pigem uimastite tarvitamise suurenemise. Endiste tarvitajate kogemuste jagamine kujundab hoiakut, et kõik tarvitavad uimasteid, ning see julgustab ka mittetarvitajaid seda proovima. Kogemuslugude jagamine ei aita noortel edaspidi langetada paremaid otsuseid ega vältida uimastite kasutamist, sest lisaks uimastite kahjulikkust selgitava info jagamisele on vaja arendada oskusi, näiteks kuidas informatsiooni objektiivselt analüüsida, probleeme lahendada, suhteid luua ja hoida ning stressiga toime tulla.
Enamasti ei ole endiste tarvitajate jagatud lugudel noorte igapäevaeluga midagi ühist. Näiteks lugu, kuidas kõigepealt tarvitati sõpradega alkoholi, sellele järgnes heroiini süstimine ja seksuaalteenuste müümine, kõnetab lapsi ainult läbi oma põneva sisu. Selliseid lugusid kuulates ei õpita, kuidas oma murede ja raskustega uimastivabalt toime tulla.
Ka ei või kunagi ette teada, kui säravate silmadega või millist kehakeelt kasutades räägib endine uimastitarvitaja oma varasematest kogemustest. Nii võib ta tekitada mulje, et uimastid on ligitõmbavad.
Parim uimastihariduse andja on õpetaja
Aga millised on ennetustegevused, mis on mõjusad ja toetavad laste arengut? Kõige parem uimastihariduse andja koolis on lastega igapäevaselt tegelev õpetaja, sest tema tunneb oma lapsi ja teab, millised on nende vajadused. Kõige tõhusam on sotsiaalseid oskusi harjutada ja omandada igapäevase õppetöö raames väikestes gruppides, sest see toetab eakaaslaste omavahelist suhtlust ja maksimaalset osalust.
Ennetustöö toimib, kui sellega tegeldakse pikema aja vältel ning lisaks teadmiste jagamisele õppetöö raames ning hoiakute kujundamisele tegeldakse järjepidevalt ka keskkondlike võimaluste ja tingimustega.
Näiteks mõjutab noorte uimastitetarvitamist see, milline on üldine õhkkond koolis, kuivõrd on õpilased kaasatud kooliellu, kas koolis on sõlmitud uimastitega seotud kokkulepped ning millal ja kuidas neid kokkuleppeid meelde tuletatakse. Samuti on oluline, kas tehakse järjepidevalt koostööd lapsevanematega ning millal ja milliseid tugimeetmeid rakendatakse abi vajava lapse toetamiseks, ka nende puhul, kes on uimasteid tarvitanud.
Kõigil laste ja noortega töötavatel inimestel on kohustus vältida lapsele kahju tegemist. See tähendab, et kuigi kavatsused võivad olla parimad, tuleb eelnevat mõelda, kas ennetustegevusel võib olla ka vastupidine tagajärg.
„Inimene tänavalt“ ei ole kompetentne lastega ennetustööd läbi viima. Samamoodi, nagu ei ole igaühel teadmisi, kuidas lastele lugemist või arvutamist õpetada. Selleks on vaja vastava hariduse omandanud õpetajat, kes teab, kuidas lapsed õpivad ja mida on neile mingil hetkel sobiv õpetada.
KARIN STREIMANN, Tervise Arengu Instituudi tervise edendamise osakonna vanemspetsialist
