Tarbijahindade kiirenenud kasv viimastel kuudel ei jäta puutumata kedagi. Mis on inflatsioonikõverat järsult ülespoole vedama hakanud, räägivad Jõgeva majandusühistu juhatuse esimees Toomas Vahur, kaubandusjuht Endla Raud, Põltsamaa majandusühistu juhataja Jüri Männiksaar, Aivar Kokk ja Jüri Morozov.
Miks hakkasid hinnad suhteliselt kiiresti tõusma, kuigi majanduse surutisaeg pole veel möödas ja nõudlus pole taastunud?
Raud: Kaubandus sellises konkurentsis hindu tõsta ei saa. See algab ikkagi tootjast ja põhjendatakse seda sellega, et tõusnud on kütuse ja teiste tootmissisendite hinnad; vana hinnaga enam müüa ei saa. Näiteks leib ja sai: esmaspäeval tuli teade, et 7. oktoobrist tõstab Leibur hindu, kuna jahu, transport, elekter on kallinenud ja selliseid teateid tuleb järjest. Jõgeval on ju nii suur konkurents, et meie üksinda ei saa hindu tõsta.
Vahur: Tarbija hääletab siis jalgadega…
Kokk: Maksutõusud on teinud oma töö: eelmisel aastal ei paistnud see kaubanduses lihtsalt silma, sest kõik tõmbasid püksirihma veel kuskilt koomale. Ettevõtja elab ühe aasta miinuses, teise ka, aga kui kolmandal aastal tahad ellu jääda, siis peab natuke hindu kergitama. Sel aastal tuli veel elektrihinna tõus, gaasi hinna tõus, kütus viskas eile õhtul 50 senti juurde. Kõik sisendid on kallinenud.
Samas, kui minna turule, siis vihma hind ei ole kasvanud, maa hind on ainult Tallinnas kasvanud, aga täna on Tartu turul kõige odavam Eestis kasvanud õun 25 krooni kilo. Kui lähen ükspuha millisesse Jõgevamaa poodi, siis saan hea õuna kümne krooni ringis kätte.
Männiksaar: Eesti tootest on antud võib-olla vale ettekujutus, et selle hind peab olema madal. Eesti talumees ja tootja oskab samamoodi oludega kohaneda ja ei näe põhjust hinda väga alla lasta.
Morozov: Peab arvestama madalat palgataset. Ühelt poolt on meil kõrged hinnad, kuid küllalt madalad palgad. Naturaalne turg on selles osas kõige parem, et seal saab hinnaga mängida nii, nagu tahad.
Männiksaar: Statistikaameti teatest jäi silma, et administratiivselt reguleeritud hinnad tõusid 6,9 protsenti, aga konkurentsile avatud hinnad 1,7 protsenti. See näitab, et kohtades, kus peaks kellegi käsi tulema hinnatõusule vahele, seal läksid hinnad kõige kiiremini üles. Tähendab konkurents hoiab ikka hindu paigal.
Vahur: Tegelikult võtab riik kaudse maksustamisega lisatulu. Eelmisel aastal võeti dividendidena Eesti Energiast välja tuhat krooni iga elaniku kohta ja see kajastub ka leiva hinnas. Nüüd räägitakse, et on vaja teha investeeringuid ja seetõttu tuleb veel hinda tõsta. Viimase kolme aasta jooksul on elektri hind kahekordistunud.
Kokk: Hinnad tõusevad veel, sest suurtootjatel, kes näiteks leiba või õli toodavad, on elektri hind ligi 30 protsenti kõrgem kui tavatarbijal, mis kauba omahinda väga tõsiselt mõjutab.
Männiksaar: Teisest küljest ei saa elektritootjale etteheidet teha, sest investeeringuid on vaja teha. Samas ei tasu hiljem üllatuda, et miks küll tootjad hindu tõstavad.
Kokk: Poolteist aastat on makse tõstetud ja sisendite hinnad on üle 30 protsendi tõusnud.
Morozov: Sellega peab leppima, et Eesti on poliitiliselt ja majanduslikult arenev ühiskond. Terve infrastruktuur on suhteliselt vana ja sinna tuleb kolossaalselt investeerida. Kõige suurem probleem on selles, et inimeste maksevõime on väga väike. Meie hinnatase hakkab eurotsooni riikidega ühte jalga käima, aga kas meie inimene on sama maksujõuline kui Euroopa keskmine? See on probleem ja teema, mis vajab lahendamist.
Mure pole niisiis mitte selles, et hinnad tõusevad, vaid selles, et inimeste sissetulekud on liiga väikesed?
Morozov: Ettevõtja ei saa ju toota kahjumlikult, sest siis kukub tal süsteem kokku. Täna on ainus võimalus, kus ettevõtja saab kokku hoida, töötajate palgad. Uued seadmed ja nendega seotud kulud on hädavajalikud, kuid töötajatega on võimalik kulude osas kokkuleppele saada.
Kokk: Valitsus magas majanduslanguse poolteist aastat maha ja et siis ise puhtalt välja tulla, ongi varjatult makse tõstetud – võetud riigi ettevõtetest dividende välja. Eestis on tehtud kõik selleks, et ettevõtjatel viletsasti läheks.
Vahur: Tuleb vaadata kulutuste struktuuri, mis toote valmistamiseks on läinud. Tööjõu kulu on tegelikult lõviosa, mis toiduainete tootmisse läheb. Tööjõud on meil läinud kogu aeg kallimaks: tõsteti töötuskindlustusmaksu, tööandjale pandi haigusraha maksmise kohustus. Teine suur artikkel on energia. Pole midagi teha, hinnad lihtsalt tõusevad.
Kokk: Täna on olukord selline, et meil läheb veel raskemaks. Kuna sisendite hinnad on nii palju tõusnud ja palka pole võimalik tõsta, siis käärid hindade ja tarbija ostujõu vahel lähevad järjest suuremaks. Tarbijate poolt kulutatava raha mass on väiksem, hinnad on kogu aeg üleval ja nii võib tulla uus krahh.
Männiksaar: Eesti turul on headel aegadel mõnes valdkonnas ehk ka üle investeeritud. Me oleme tarbimisühiskond, kuid praegu ei jõua inimene tarbida. Kui tööstustesse on liiga palju investeeritud, siis keegi ei saa kätte sellist mahtu, et see tootmine ära tasuks.
Morozov: Küsimus on investeeringu struktuuris ja otstarbekuses. Väikeste soojuse ja elektri koostootmisjaamade asemel arendati välja suur Väo jaam, see on minu meelest vale investeering, sest see ei toeta majandust laiemalt. Eesti probleem on selles, et meil ei lähtuta ressursipõhiselt. Meil on palju metsa, põlevkivi ja fosforiiti, mida peaks kasutama.
Eesti inflatsiooni tase on viimased kuud olnud ELi keskmisest mõnevõrra kõrgem. Kaua selline olukord võib kesta?
Kokk: Turg reguleerib selle ära. Kui ühel hetkel poes ostjat ei ole, siis teda pole. Statistika ei too välja seda, kui palju on inimestel küttevõlgu eelmise perioodi eest, aga need summad ei ole väikesed ja mõjutavad tarbimist.
Vahur: Eurotsoonis hinnad enam-vähem ühtlustuvad, ainult meie tulud ei kasva järele, see on probleem.
Mis siis saab?
Kokk: Kuni valitsus ja Riigikogu aru ei saa, et sisendhindade tõstmine oli viga ja hindu käibemaksusoodustustega ei reguleeri, siis kriis süveneb. Täna on suured ettevõtted läinud issanda karja, kuskil on vana rasva pealt hoitud firmasid veel üleval, aga kui langus jätkub ja ühtegi krooni ei teeni, siis hakkavad ettevõtjad otsast oma firmasid kinni panema.
Männiksaar: Midagi peab lõhki minema.
Morozov: Paljudel omavalitsustel on soojatootmine, veevarustus ja kanalisatsioon enda käes, mitte erastatud. Seni omavalitsused tegelikult doteerisid tarbijat, aga nüüd ei suudeta seda enam teha, kuna üksikisiku tulumaksu laekumist on riigi poolt vähendatud.
Vahur: Riik peab oma kulutusi vähendama. Ilus näide. Läksin Jõgeva linnas riigiasutusse, kus ei olnud ühtegi klienti peale minu. Seal istus kolm daami laua taga ja ma pidin ootama kümme minutit, kuni üks daam tegi oma arvuti lahti, vaatas sinna pikalt sisse ja saatis mu siis kõrvaloleva daami juurde. Kolm ametnikku, üks teenindatav…
Kokk: Kui täna näiteks kolmandik riigiametnikke vabastada, siis töötus kasvaks veel. Heal ajal oleks pidanud riigiametnikel soovitama erasektoris läbi lüüa ja võib-olla oleks palju helgeid päid läinud erasektorisse ja seda toetanud. Praegu on raske rääkida koondamisest. Ettevõtted ise on täna nagu sotsiaalasutused, sest inimesi hoitakse tööl lootes parematele aegadele. Ettevõtjate käed on lühikesed ja kui nad pöörduvad riigi poole manifestiga, siis nad saadetakse pikalt.
Morozov: Lähikümnendil hakkab Eesti majandust kollitama see, et oleme väga suurte üksuste peale üle läinud ja see konkurentsi ei suurenda. Konkurents saab olla siis, kui on palju tegijaid.
Ilmselt hinnatõus jätkub ja oodata on uut pankrotilainet?
Morozov: Pankrot on lähemal neljal-viiel aastal meie elu täiesti loomulik osa. Meil kujuneb majandus ümber ja paljuski sõltub see sellest, millised on poliitilised otsused. Eesti puhul võiks minna selget teed oma loodusvarade efektiivse kasutamise suunas, teine asi on riigivalitsemise optimeerimine.
Männiksaar: Küsitlused näitavad, et inimestel ja ettevõtjatel on psühholoogiline valmisolek hindade tõusuks olemas ja eks see on nagu koera saba tagaajamine – keerutad ja keerutad ega saa aru, kus põhjus, kus tagajärg.
Vahur: Linnas ei ole see nii suur probleem, sest erinevad ketid teevad erinevaid allahindlusi ja inimene, kellel on vähe raha, käib läbi mitmed poed, teeb ühe ostu siit, teise sealt. Hinnad tõusevad rohkem mugaval inimesel, kes teeb ostud ühest kohast. Maal on olukord teine, sest seal on üksainuke pood.
Kokk: Olukord on jõudnud selleni, et poeketid otsustavad, mida me sööme. Vaatad, mis täna on soodusmüügis ehk punase sildiga, ja ostadki seda. Nii oleme meie oma pere toidukorvi kontrolli all hoidnud.
Kirja pannud ARVED BREIDAKS
