Eesti majandus kasvab – 2014. aasta kolmandas kvartalis lisandus aastavõrdluses kaks protsenti. See on number, mis oleks mõni aasta tagasi tundunud meile katastroofilisena, aga on tänasel päeval kiiduväärt. Oluline on seejuures, et Eesti majandus kasvab vaatamata Euroopa Liidu majanduskeskkonna ebakindlusele ja meie ekspordipartnerite nappidele kasvuväljavaadetele. Mis on selle põhjuseks? Majanduse aktiviseerumine Eestis tuleneb nii töötleva tööstuse kasvust kui ka jaekaubandusest, kus kasvu veab eratarbimine.
Võimalik muuta mõtteviisi
Me ei saa sundida tarbijat tegema valikuid kodu- või välismaise tootja kasuks, kuid meil on võimalik muuta mõtteviisi ja hoiakuid. Kui valime importkauba, siis väheneb kodumaise ettevõtte võimalus toota parema kvaliteedi ja madalama hinnaga kaupu. See tähendab väiksemat käivet, napimaid võimalusi investeeringuteks, sealhulgas toote- ja protsessiarendusse. See omakorda vähendab võimalust tulla kodumaisel tootjal turule millegi uue või odavamaga. Kodumaise tootja eelistamine aitab muu hulgas kaasa kohapealsete kodumaiste ressursside kasutamisele, elavdades omakorda kohalikku põllumajandust või muud toorainet pakkuvat valdkonda. Ökoloogiline jalajälg on kodumaiste toodete tarbimisel samuti väiksem – selle asemel, et tooteid üle mere suurte transpordikuludega kohale tuua, kasvatame-toodame neid kohapeal. Toiduainetööstuses võib tuua lisaargumendina välja, et kohalikust toorainest toit sobib selle piirkonna inimese organismile kõige paremini. Ei saa märkimata jätta ka seda, et kuna Venemaa kehtestatud sanktsioonide tõttu võtab uute alternatiivsete turgude leidmine aega ja see on väga keeruline, siis kodumaiste toodete tarbimine aitab kohalikul tootjal ellu jääda.
Enamik eelistabki kodumaist
Arvestades Eesti üldist majandusstruktuuri ja olemasolevaid loodusvarasid, jääme teatud kaupu, nagu näiteks kütused, kodumasinad või autod jätkuvalt sisse tooma. Neid ei saa asendada kodumaistega. Küll aga on võimalik kodumaise toodangu osakaalu suurendamine näiteks toiduaine- ja joogitööstuses, teatud osas tarbekaupades, mööblis, mitmesugustes masinates, seadmetes jne.
Toiduainesektor on üks neist, kus Eesti tarbija kauba päritolu väga oluliseks peab. (TNSi Emor uuring 2013). Enam kui 80 protsenti Eesti tarbijatest eelistab sisseoste tehes kodumaist toidukaupa. Olulised mõjutajad on siinjuures vanus ja haridustase. Mida kõrgem on ostja haridustase, seda rohkem valib ta kodumaiseid kaupu, ning sama kehtib ka eakama tarbija puhul. Samas jääb Eesti toidu osakaal Eesti Toiduainetööstuse Liidu andmetel ostukäibes pigem 60 protsendi piirimaile ja viimastel aastatel on see number vähenenud. See ongi meile mõttekoht: kas soovime seda numbrit tarbimises kasvatada?
Kodumaise kauba senisest suurem eelistamine oleks tarbija poolt kahtlemata väga tervitatav, kuid seda peab toetama ka tootja tegevus, et siinse tarbija lojaalsus suureneks. Oluline on jälgida turu ja tarbijate ootusi ja oma tooteid vastavalt kohandades nendega kaasa minna. Heaks näiteks on juba mainitud toiduainetööstus, mis on väga teadlikult arendanud erinevates valdkondades välja maailmatasemel tehnoloogia, et olla konkurentsivõimeline nii Eestis kui kaugemal. Arvestades Eesti turu väiksust, on majanduskasvule väga oluline ekspordi suurendamine, et majandus tasakaalus püsiks ja jõukus kasvaks.
Kvaliteet peaks ainult paranema
Häid näiteid on palju, muu hulgas tehnoloogia arenduskeskuse abil oma tooteid arendanud Salutaguse Pärmitehas, kes on oma kvaliteetsete eripärmidega ekspordi mahult teisel kohal maailmas, ning E-Piim, kelle Südamejuust on tervist toetavate lisandite abil välja arendatud uus kõrgekvaliteetne toode; Eesti esimene puhtast toorainest ökojäätis La Muu jne jne. Eesti tarbijale on oluline ka see, et kvaliteet ajas ei muutuks, vaid pigem paraneks – et Leiburi leib maitseks täna sama hästi kui eile või et Rakvere lihakombinaadi sink oleks sama koostisega, mis eelmisel nädalal.
Kindlasti aitavad kodumaise toodangu tarbimise tõstmisele kaasa aasta parimate valimise konkursid erinevates sektorites (näiteks Eesti Parim Toiduaine, Eesti Parim Puitehitis, Kuldnõel) ja riigis tervikuna (näiteks Ettevõtluse Auhind), kauba märgistuste süsteem (näiteks Tunnustatud Eesti Maitse) ning kampaaniad, nagu näiteks viimati Eesti Toiduainetööstuse Liidu poolt algatatud „Soeta eestimaist, toeta eestimaist”, millega kutsutakse üles tarbima novembris nii palju eestimaist toidutoodangut kui võimalik. Selleks, et Eesti maitsed ja tooted leviksid üle maailma, pakub EAS lisaks erinevatele toetustele nõustamist uutele turgudele sisenemisel või laienemisel. Ka see teeb eestimaist tootjat tugevamaks.
Kokkuvõttes on valik mõistagi tarbija oma ning lõpuks mängib kõige olulisemat rolli kvaliteedi ja hinna suhe, kuid meil kõigil on võimalus muuta oma mõttelaadi ja tarbimisharjumusi, et Eesti majanduse ja heaolu suurendamiseks üht-teist ära teha. Kui pealkirjas püstitasin küsimuse, miks eelistada kodumaist, siis kokkuvõttes on minu seisukoht, et kodumaine on „kõikse” parem.
SIGRID HARJO, EASi juhatuse liige
