Alguses ma lausa kohkusin, kui sain teada, et kõne peaks olema teemal “Eesti elab”. Esiteks on minu jaoks Eesti tervik ja teiseks — mis see elu üldse on.
Kui võtta teaduslik definitsioon, siis elu on nähtus, mis iseloomustab organisme. Organism ehk elusolend ehk elusorganism on elav terviklik rakuline süsteem. Organismide ehituse algüksus on rakk. See teaduslik lähenemine selgitab nii mõndagi, aga ei anna kahjuks vastust minu küsimusele.
Niisama, kui oli ajendatud Carl Robert Jakobsoni esimene isamaaline kõne vana aja raamatutest, niisama pani mind oma kõnet kirjutama vanaisa päevaraamat, mille ma leidsin vanavanemate talu pööningult. Juttu on Reastvere külast endises Laius-Tähkvere vallas. Külas oli sada aastat tagasi vähemalt 30 suitsu saja inimesega, ka oma kool oli.
Aastal 2000 oli alles 69 inimest, praegu aga 15-20. Päevaraamatusse on üles tähendatud kogu talu tegevus päevast päeva, andmed looduse ja ilmastiku kohta. Sellest võib järeldada, et talumees oli tõeline maa peremees, kes hoolis oma maast ja loodusest. Sealt sai ta oma elujõu ja tahtmise edasi kesta.
Külapildile oli mõni aeg tagasi väga loomulik, et vastutulijale ulatati terekäsi ja päriti ikka koduste tervise, karja- ja viljakasvu edenemise kohta. Külas oli rahvast palju ning kõik tundsid kõiki. Kokku saadi meierei juures, kaupluses või postkontoris. Nüüd pole meiereid, postkontorit ega tavalist külapoodi, kus memmed-taadid saavad aega veeta.
Teadusliku definitsiooni kohaselt Eesti tõesti elab. On inimesed, on asulad. Aga minu arvamus on see, et Eesti elab siis, kui inimesed elavad igal pool üle Eesti. Asi on tasakaalust väljas. Kui Eesti oleks kandikukujuline, läheks ta Tallinna juures kummuli. Linn on üleasustatud.
Külad tühjenevad, inimesed kolivad linnadesse või lähevad välismaale. Mis kõige hullem, ka koolid kaovad. Kui Facebook’is oli mõttevahetus Sadala kooli säilitamise pärast, ütles üks endine vilistlane: kooli kaotamine on kui Sadala kõri läbi lõikamine. Mina olen temaga päri. Kool on küla hing, mõistus ja südametunnistus, nagu keegi on öelnud.
Miks lähevad linna just nooremad, need, kes koolid lõpetanud? Paljude vabandused on töökohad, aga mulle ütles üks täisealine tuttav, et külades pole ööelu. Külaseltsid tegelevad vanuritega, sest nendega pole tülinat ega pahandusi. Noortekeskus ju on, aga see on rohkem tittede tarvis. Polegi muud, kui linna ära. Seal on tööelu, ööelu, mugavused ja muudki. Ma ei arva, et küla peabki jääma arhailiseks ja vanamoeliseks. Ka siin on hakanud ammu uued tuuled puhuma.
Kes siis maarahva eest seisab?
Just olid Riigikogu valimised. Linnaparteid võitsid. Olgugi, et maarahva erakond on idee järgi Rahvaliit, jäi nende hääl nõrgaks. Miks? Äkki on just nüüd aeg luua uus noor haritud maainimeste ühendus, kellel on autoriteeti ja kes mõtleb maapiirkondade elujõulisusest, taludest, küladest ja maakoolide säilimisest. Kui me ise enda eest ei seisa, kes siis veel?
12. märtsil peeti Torma põhikoolis viiendat korda C. R. Jakobsoni kõnevõistlust “Isamaa on mulle püha”. Omaloomingulises voorus üldpealkirjaga “Eesti elab” märgiti ära Sadala Põhikooli 9. klassi õpilase Marten Sädeme kõne, mille teksti siinkohal pisut lühendatult avaldame.
i
MARTEN SÄDEME, Sadala Põhikooli 9. klassi õpilane
