Miko talus toimunud võistlus oli Liivimaa Ratsaspordiklubi viieetapilise suvise takistussõidusarja kolmas võistlus. Kui osavõtjate arvu poolest on Mikol suuremaidki võistlusi peetud, siis taseme poolest mitte: senised jõukatsumised on olnud oma talli sisesed või paari-kolme naabertalli haaravad. 31 osalenud võistlejast esindasid pisut rohkem kui pooled Jõgevamaad, ülejäänud Tartumaad. Üldse kuulub Liivimaa Ratsaspordiklubisse seitse talli: kolm Tartu-, kolm Võru- ja üks Jõgevamaalt.
80 cm parkuuril (8 takistust) oli 28 starti. Startijaid oli pisut vähem: mõni sportlane sõitis distantsi läbi nimelt kahe eri ratsuga. Seitsmele auhinnalisele kohale tulnud läbisid kõik parkuuri karistuspunktideta, vahe oli ainult ajas.
1. Triin Vahimets hobusel Marko (Tartumaa; aeg 18,24)
2. Erle Oja/ Fiasko (Jõgevamaa; 18,90)
3. Siim Sinijärv/ Falstaff (Tartumaa; 20,19)
4. Riina Säälik/ Oriola (Jõgevamaa; 21,69)
5. Mari Tromm/ Iveena (Jõgevamaa; 22,09)
6. Egle Kalev/ Muusik (Tartumaa; 25,16)
7. Aili Kornel/ Adidas (Jõgevamaa; 25,69)
Täpsustuseks olgu öeldud, et kuuendaks tulnud Egle Kalev elab küll Tartus, ent treenib enamasti Jõgeva külje all Miko talus.
Kolm tulemust kirja
100 cm parkuuril (10 takistust) oli 10 starti, ent tulemuse said kirja ainult kolm võistlejat, ülejäänud pidid võistluse katkestama ? enamasti hobuse kahe tõrke tõttu.
1. Erle Oja/ Fiasko (0 kp; 54,25)
2. Siim Sinijärv/ Marko (4 kp; 58,63)
3. Jaak Kalda/ Patent (Tartumaa; 8 kp; 56,42)
Tõrkeid oli sel võistlusel üldse palju.
“Täna on küll ilm ilus, aga eelnenud pikk vihmaperiood on võistlusplatsi läbi leotanud ja libedaks teinud. Seda tunnetades on oht närvi minna nii võistlejal kui ka hobusel. Hobused on muidugi ka erineva iseloomuga: kes teeb oma töö igas olukorras ausalt ära, kes kasutab ratsaniku teatava ebakindluse kohe ära ja hakkab “viilima”,” ütles tütar Egle võistlemist jälginud Lembit Kalev.
Egle Kalev, nagu mitu teiski ratsutajat, startis näiteks kahel eri hobusel. Rahuliku loomuga Muusik teda alt ei vedanud, äkilisem Zlatograd aga hakkas takistuste ees tõrkuma. Ent tegelikult ongi Zlatogradi erialaks mitte takistussõit, vaid endurance ehk kestvusratsutamine. Sama võib öelda Egle Kalevi kohta.
Tänuväärne töö
Mikol toimunud võistluse publikust moodustasidki suure osa võistlejate vanemad.
“Au ja kiitus Miko perenaisele-peremehele Margit Rändurile ja Urmas Truutsile, et nad hobusekasvatuse ja noorte treenimisega jännata viitsivad: ilma nendeta passiksid ehk meiegi tüdrukud sihitult pargipingil. Nüüd on nad aga nii kõvad ratsutamisfännid, et supilusikaski peab neil juba hobuse kujuga olema. Ja mis hindadesse puutub, siis need on Mikol taskukohasemad kui Tartus või Tallinnas,” ütles kahe noore ratsutaja, 16-aastase Daisy Kranichi ja 11-aastase Birgit Kranichi isa Hanno. “Kahju ainult, et võistlejaid täna oodatust vähem kohale tuli: nii Miko pererahvas kui noored ratsutajad pingutasid kõvasti, et võistlus korralikult läbi viia: lapsed värvisid ise tõkkeid, maalisid plakateid jne. Paraku pidi homme Viljandis teine, sponsorfirmade kopsakate auhindadega võistlus toimuma ja kes sinna tahab minna, see jättis siia ilmselt tulemata.”
Asjatundmatul inimesel tekkis võistlust vaadates küsimus, kuidas ikka kleenukesed teismelised tüdrukud suurte meestega koos võistlema on pandud.
“Ratsutamises ei mängi ratsaniku vanus tavaliselt erilist rolli, küll aga mõnikord hobuse vanus: meilgi siin võivad võistelda ratsud, kes on vähemalt nelja-aastaseks saanud. Enamasti pannakse kokku kogenematum ratsanik ja kogenum ratsu ning vastupidi, nii et väga ebavõrseks võistus ei kujune,” ütles võistluste peakohtunik, Liivimaa Ratsaspordiklubi juhatuse liige Terje Saks.
RIINA MÄGI
