Juba iga kümnes tööealine eestlane teenib täna leiba Soomes. 40000 eestlast on valinud Soome oma püsivaks elukohaks, tegelikult töötab üle lahe palju rohkem meie kaasmaalasi, hinnanguliselt võib neid olla 100 000 ringis. Mõni poliitik on sildistanud need inimesed mugavuspagulasteks. Statistika näitab, et ainult seitse protsenti Soome lahkujatest on olnud Eestist ära minnes töötud. Seega ei lähe Eestist ära mugavad või saamatud, vaid hoopis ettevõtlikud ja edasipüüdlikud.
Kõik inimesed, kes täna käivad täiskohaga tööl ja saavad miinimumpalka, on määratud elama suhtelises vaesuses. Suhtelise vaesuse piir on 329 eurot kuus. Kui praegu kehtivalt 355 euro suuruselt alampalgalt maksud maha arvestada, jääb sissetulek alla suhtelise vaesuse piiri. Suhtelises vaesuses elab seega kuus protsenti palgatöötajatest ehk 40 000 inimest. Tänaseks ei ole Eesti üheks valusamaks probleemiks enam tööpuudus, vaid ka see, kuidas tööl käiv inimene oma palgaga ära elab.
Olen täielikult nõus riigikogu esimehe Eiki Nestoriga, kes on öelnud: “Sõnad “palk” ja “vaesus” ei sobi kokku mitte ühegi arusaadava valemi abil. Tööd tegev ja selle eest tasu saav inimene ei tohi olla aastal 2014 maailma arenenumate riikide klubisse kuuluvas riigis vaene.”
Poliitikute kohus on otsida lahendust valusale “palgavaesuse” probleemile.
Inimvarasse tuleb panustada
Ainult uute seadmetega tootlikkust ja konkurentsivõimet ei kasvata. Eesti tulevik ei ole madalapalgalistes töökohtades, vaid vastupidi, kõrgepalgalistes töökohtades. Möödunud aastal oli ainultTallinnas ja Harjumaal keskmine brutopalk üle 1000 euro. Vahemikku 800-1000 eurot jäi see Tartumaal, Läänemaal ja Hiiumaal. Ülejäänud maakondades teeniti keskmist palka, mis jäi 700 ja 800 euro vahele.
Sotsiaaldemokraadid peavad ülimalt oluliseks, et alampalk kasvaks senisest palju kiiremini. Leiame, et seda on võimalik teostada valitsuse, tööandjate ja ametiühingute vahelise tulu poliitilise leppe sõlmimisega, mille alusel tõuseb minimumpalk praeguselt 355 eurolt 2019. aastaks vähemalt 800 euroni kuus. See tõus peaks toimuma viie aasta jooksul: 2015. aastal kerkib alampalk 390 euroni, 2016. aastal 470 euroni, 2017. aastal 560 euroni, 2018. aastaks 670 euroni ja 2019. aastal 800 euroni.
Kindlasti peavad ettevõtted alampalga tõstmiseks oma tööd efektiivsemaks muutma ja muid kulusid kärpima. Samas toob see kaasa terve hulga positiivseid mõjusid: väheneb tööjõu voolavus ja raiskamine, tõhustuvad tööprotsessid ning rakenduvad osaajaga ja paindlikud töövormid. Alampalga tõstmine suurendab madalapalgaliste ostujõudu, elavdades nii majandust. Eelkõige puudutab see teenindussektorit, kus töötavad enamasti naised, emad, ka üksikemad. Seega vähendab alampalga tõus soolist palgalõhet.
Aitab parandada laste heaolu
Kõige vähem mõjutab miinimumpalga tõus Tallinna ja kõige rohkem neid maakondi, kus sissetulekud on väiksemad. Sissetulekute alumise otsa kasvatamine jätab riiki raha, mis läheb kohe käibesse ja tihendab elutervet konkurentsi.
Ja mis peatähtis – alampalga tuntav tõus aitab parandada tuhandete perede ja seal sirguvate laste heaolu. Usun, et nii mõnigi lahkumismõtteid kaaluv noor inimene otsustab kodumaale jääda, kui need nii vajalikud sammud astutakse.
Ühiskond on juba pikemat aega olnud mitmete tabude küljes kinni: küll on väidetud, et Eestis tehtava töö eest ei saagi rohkem palka maksta ja et regionaalseid maksuerisusi ei ole võimalik kehtestada. Ka on valitsenud seisukoht, et riik ei saa regionaalset arengut toetada, vaid elu areneb isevooluteed. Tegelikult on võimalik asju ära teha ja mitte otsida põhjusi, miks mitte teha. Riik peab arvestama nii muutunud olukorra kui inimeste muutunud ootustega. Aeg on muudatusteks küps.
i
SVEN MIKSER, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees
