Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson ütles maailma välispoliitika aastat kokku võttes, et kahjuks on asjad maailmas halvemaks läinud ning demokraatlikud riigid suunavad maailma arenguid üha vähem.
Mis oli kõige tähtsam välispoliitika sündmus maailmas aastal 2013?
Üht sündmust, mille ümber kõik keerles, ei olnud. Üks märksõna, mis iseloomustab lõppevat aastat, on, et asjad on maailmas halvemaks läinud. Võimalus tõsisemaks konfliktiks on kasvanud. Arengud Põhja-Koreas, Süürias ei rõõmusta. Hiina esiletõus ja pinge tekitamine Ida-Aasias, Venemaa tegevus ning õppused “Zapad
Teisalt näeme ebaadekvaatset reageerimist meie kõige suuremate partnerite hulgas Euroopas. Kaitsekulud vähenevad, Euroopa Liit (EL) pole 2003. aastast suutnud ümber sõnastada julgeolekustrateegiat, see tähendab, et sellele maailmale, mis piiride tagant vastu vaatab ja meile ohte kujutab, pole suudetud reageerida. Lääneriikide positsioonid maailmas on nõrgenenud, Venemaa ja Hiina mõjujõud suurenenud.
Meie jaoks on küsimuste küsimus, mis saab Ameerika Ühendriikide välispoliitikast ja nende suutlikkusest kaitsta neid positsioone, mida nad on mitme aastakümne vältel võtnud. Need on globaalsed huvid, aga näeme, et nende majanduse suutlikkus neid tagada pole sedavõrd tugev, kui see oli veel kasvõi möödunud sajandi üheksakümnendatel aastatel. Ameerika sisepoliitikas valitsevad isolatsioonimeeleolud, tahetakse rohkem tegelda oma probleemidega. Ameerika Ühendriigid on Eestile oluliseks partneriks ja liitlaseks.
Eesti jaoks on samuti oluline, et ELi ja NATO ühtsus ning üksmeel püsiks. Kui maailmas on keeruline olukord ja kusagil tekib soov panna proovile NATO artikkel 5 tähendus, siis tuleb enne sada korda mõelda, kas ikka tasuks seda teha. Sama on ELiga – kui suudame ühtselt käituda, siis suudame piiridel olevale kasvavale negatiivsele mõjule ühiselt vastu panna.
Mõnikümmend aastat tagasi asus raha peamiselt Läänemaailmas ja USA ning Euroopa rikkamate riikide võime mõjutada majanduslikult oli selgelt domineeriv. Võideti ju nn külm sõdagi tänu sellele, et suudeti nõukogude majandus kollapsisse suruda. Praegu on Pärsia lahe ümbruses väga rikkad riigid – Saudi Araabia, Katar ja teised, kes tänu naftatuludele on võimelised panema miljardeid erinevatesse tegevustesse, kaasa arvatud toetada Assadite vastast sõjategevust Süürias või Gadafi kukutamist Liibüas. Liibüa on praegu täiesti läbikukkumise äärel, kus hõimud on üksteise vastu vaenulikud ning sõjategevuses ja rahvuslikku kokkulepet ei ole. Sama näeme Egiptuses ja mitmel pool mujal. Loomulikult on rahaliselt ja ideoloogiliselt mõjutada suutvaid osapooli tunduvalt rohkem, kui oli külma sõja ajal, kui vastakuti olid peaasjalikult Nõukogude Liit ja Ameerika Ühendriigid.
Hiina ressurssidevajadus kasvab, nad on vaikselt tulnud palju rohkem sisse ka Lähis-Itta, nende jaoks on olulised hoopis teised väärtused ja eesmärgid, kui on olnud Lääneriikidel.
Mis 2013. aastal täiesti läbi kukkus?
Euroliidu idapartnerluse programm. Programmi eesmärgiks on olnud aidata kaasa nende riikide tugevnemisele õigusriigi põhimõtteid austavateks demokraatiateks, eduka majandusega stabiilseteks riikideks. Märke sellest, et taolisel kujul idapartnerluspoliitika oma eesmärgini ei jõua, on olnud juba varem.
Esimene märk, et asjad ei lähe soovitud suunas, oli Armeenia presidendi avaldus pärast mõnetunnist kohtumist Venemaa presidendi Vladimir Putiniga, kus ta teatas, et Armeenia on otsustanud lõpetada vabakaubandusleppe ettevalmistamise ja assotsiatsioonileppe sõlmimise Euroliiduga. Astutakse hoopis Tolliliitu ja tulevikus Euraasia liitu. Põhjenduseks tõi Armeenia geopoliitilise aspekti ning riigi julgeoleku.
Idapartnerluse programm ei kukkunud läbi pöördumatult. Kui sellest tagasilöögist õiged järeldused teha, saab edasi minna.
Maailmas tervikuna on negatiivse alltooniga sündmuste kasv see, mis peaks meid Läänemaailmas tõsiselt mõtlema panema, milline on maailm viie aasta pärast. Väga raske on ennustada, millised sündmused maailmas toimuvad ja kuidas poliitikud nendele reageerivad. Kasvõi näiteks keemiarelva kasutamine Süürias tänavu augustis.
Paraku on Läänemaailma mõju nihkes ja vähenemise suunas. Peame tõele näkku vaatama – praegune maailm on väga realistlik, erinevate mõjukeskuste vahel toimub maailma mõjuvälja ümberjagamine ja on raske ette ennustada, kuidas see läheb ja kuidas maailmamajandus kõike mõjutab, kuidas mõjutavad energiapoliitikas toimuvad sündmused. Ühest küljest põnev dünaamika, teisalt aga paneb eriti suure vastutuse nendele, kes Lääneriikides välis- ja julgeolekupoliitika eest vastutavad.
Vilniuse tippkohtumisel jättis Ukraina president Viktor Janukovitš Euroliiduga assotsiatsioonilepingu sõlmimata. Kas Euroopa Liidu idapartnerluspoliitika võib nüüd läbikukkunuks tunnistada? Miks nii läks? Mida valesti tehti ja kas midagi annaks veel parandada?
Ukraina puhul näeme, et Euroliit on Ukraina assotsiatsioonilepet käsitlenud väga bürokraatlikult. Selle taha on peidetud kartus vastanduda nendele väärtustele ja põhimõtetele, mida Venemaa tahaks oma naabruses näha ning Ukrainale peale sunnib. See on karm maailm, kus tuleb teha valikuid. ELi jaoks on valik kindlasti see, kas me tahame, et meie naabrus on turvaline. Lõppkokkuvõttes pakub tulevikus nii majanduse kui ka julgeoleku kontekstis turvatunnet. Või loome oma põhimõtteid ning väärtusi ebajärjekindlalt, kasutades olukorda, kus rindejoon meie ja meist väga palju erinevate väärtustega tuleb ka Euroopas meile lähemale.
2014. aasta on murranguline aasta selles, kas EL suudab oma poliitikat idapartnerite suhtes muuta. Peame suunama vahendeid, jõupingutusi ja diplomaatilist kapitali sinna, kuhu seda on vaja suunata. Vajadusel tuleb jõulisemalt vastu astuda ka Venemaa survepoliitikale nende riikide suhtes, kes on määratlenud oma tuleviku, kuuluvana Euroopasse ja Euroopa väärtusruumi.
Eestil on ELi idapartnerluspoliitika kujunemisel mängida väga oluline roll. Ka riigikogu väliskomisjon on pööranud sellele olulist tähelepanu ning Moldova, Ukraina ja Gruusia on olnud meil arenguabi programmides tähtsal kohal. Suuname sinna sadu tuhandeid eurosid ja tahaksime teha kiire analüüsi, mida senini on saavutatud ja kuhu nüüd aasta jooksul minevad summad on plaanitud.
Öeldakse, et Janukovitš on pragmaatik – ta vaatab, kumb pool rohkem pakub. Ukrainal tuleb 2014. aastal tagasi maksta 17 miljardi USD suurune riigivõlg. Euroliit pole öelnud, et me panustame ka reaalset raha?
Minu kohtumine nii Janukovitši kui ka Ukraina välisministriga näitas, et nad mõtlevad sellest, kuidas jääda võimule. Janukovitš rääkis enamiku ajast, kes on tegelikult vanglas istuv Julia Tõmošenko ja miks teda kinni peetakse. 2015 on Ukrainas presidendivalimised ja Regioonide Partei ei kavatse kindlasti kaotada.
Ukraina on püüdnud 20 aasta jooksul olla meele järele nii Euroliidule kui ka Venemaale. Sisuliselt on see surunud Janukovitši virtuaalsesse spagaati, millest väljatulek on keeruline. Lõputult Ukraina muidugi taolist poliitikat ajada ei saa. Väärtusruumid on selleks lihtsalt erinevad. Läheneb päev, kus Ukraina peab tegema otsuse – kas assotsiatsioonilepe ELiga ja reaalne lõimumisprotsess või ühinemine Tolliliiduga.
Euroliit peab samuti peeglisse vaatama – kui oleme kuulutanud Kopenhaageni kriteeriumide kaudu juba 1993. aastal, et kõik riigid, kes kuuluvad geograafiliselt Euroopasse ning täidavad antud kriteeriume, võivad kunagi saada ELi liikmeks, siis see võimalus on neil olemas. Praegu on mitmed ELi liikmesriigid otse öelnud, et Ukrainat nad liidus näha ei taha. Minu hinnangul pole see tark poliitika.
Kindlasti poleks ka Eestil olnud sisemist motivatsiooni ja tahet reforme kiiresti läbi viia, kui meile oleks öeldud, et tehke pealegi, jääte ikkagi sinna, kus te olete, külma tuule kätte. Janukovitš vaatab samuti, et lühiajaliselt, ja eriti Ida-Ukraina majandusele, ulatuvad kahjud miljarditeni. Seda näitavad mängud gaasihindadega ning kaubanduspiirangud, pluss võlad, millega Venemaa üritab manipuleerida. Pluss Janukovitši isiklikud ärihuvid, mis võivad samuti löögi alla sattuda, kui Venemaa turg ära kukub.
Ukraina valik ongi kas lühiajaline kasu ning pikk valu või lühiajaline probleem ning pikk kasu. Ka Euroopa riigid peaksid selgitama, millised on Ukraina tulevikuväljavaated seoses suurema lõimumisega Euroopasse.
Olgem ausad, Euroliit kardab Ukrainat. See tähendab ikkagi 50 miljoni inimesega tohutut turgu, riiki, kus inimõiguste tagamisega on lood nii, nagu nad on. Küllap see on ikka päris hirmutav?
Nõus. Kui kuulata nn vanade Euroliidu liikmete jutte, kui raske on olnud kolmeteistkümne uue liikmesriigi “seedimine” pärast 2004. aastat, siis võib nendest ka aru saada.
Kui räägime Ukraina saamisest EL liikmeks, siis see ei toimu kindlasti lähitulevikus. Kuid teoreetiline võimalus peab Ukrainal Euroliiduga ühinemiseks olema. Kui me võtame seda suurt riiki kui sanitaarkordonit kusagil Venemaa ja ELi vahel, siis see annab Venemaale suuremad võimalused oma mõjutustegevuseks.
Euroliidu probleem on majandus. Konkurentsivõime Hiina ja muude tõusvate majanduste kõrval on kesine, meil on olnud probleeme vastutustundetute liikmesmaadega, kes on jõudnud odavale laenurahale orienteeritud poliitikaga keerulisse seisu. Sellega on Euroopa rikkamatel n-ö hing kinni tõmmatud. Tekib küsimus, kas me peame veel kellegi võlgu kinni maksma.
Tegelikult on küsimus selles, milline on meie nägemus EL välispoliitikast, naabruspoliitikast tervikuna. Just siin on arenguruumi. Kui EL on viimase nelja aastaga investeerinud idapartnerluspoliitikasse 2,5 miljardit eurot, siis ainuüksi Moldova gaasivõlg Venemaale on kolm miljardit eurot ning Venemaa iga-aastane abi Valgevenele on 10 miljardit eurot. Need numbrid mõjutavad isegi kõige suuremate küünikute otsuseid. Praegu on juba Gruusia puhul näha, et poliitiline konsensus on tunduvalt hapram, kui see oli mõni aasta tagasi.
Moldovas tulevad järgmisel sügisel parlamendivalimised, kus on karta, et praegu opositsioonis olevad kommunistid võivad võimule saades Euroopa teelt tagasipöörde teha, pidades olulisemaks suhteid Venemaaga.
Kui palju on Euroliit investeerinud, et nii Moldovas kui ka Lõuna-Kaukaasias igikestvaid külmutatud konflikte lahendada?
Mitte eriti palju. Sellel kõigel on seos. Nendest asjadest Euroliidu välisministrite kohtumisel kõva häälega rääkida ei taheta, keegi ei soovi üles kiskuda teemat, millel ei pruugi olla head lahendust. Nii jäävadki need asjad ametnike ja bürokraatia tasemele. Lahendust aga ei ole.
Aga Putin on Janukovitšiga kohtunud palju, ta on tunde oma aega investeerinud, selgitamaks, kui kasulik on säilitada häid suhteid Venemaaga. Kes oleks Euroopas see, kes samaväärselt oma aega investeeriks? Erinevad inimesed käivad Kiievis, aga kes on see sammas, kellele toetub Ukraina veenmisel Euroopa Liit? EL pole üks riik, vaid liikmesriikide liit. Välispoliitika kõrgel esindajal Astonil on küll mandaat, kuid see pole paindlik.
Kui asi läheb väga kriitiliseks, kas Ukrainat päästaks Ida- ja Lääne-Ukrainaks jagamine?
See oleks Ukrainale tragöödia. Ja räägiks sellest, et riik kukkus läbi. Ukraina lõhestamisest on Venemaal kõneldud alates Nõukogude Liidu lagunemisest, viidates Ida-Ukrainale ja Krimmile ning Lääne-Ukrainale. Loomulikult on Ukraina eripalgeline. ELi ülesanne oleks lähtuda ikkagi riigi territoriaalse terviklikkuse põhimõttest, sama peaks arvestama ka Venemaa.
Kas Süüria konflikt lõpeb siis, kui kogu selle riigi keemiarelva tagavara saab hävitatud ning olukord stabiliseerub?
Ei lõpe, sest probleem pole keemiarelvades, vaid hoopis tõsisem ja keerulisemalt lahendatav. Probleem on selles, et Süüria kontekstis on põimunud suured globaalsed jõujoonte ristumised, kui peame silmas Venemaa ja Hiina huvisid ühelt poolt ning Lääneriikide ja Ameerika Ühendriikide huvisid teisalt. Näeme, et Venemaa on olnud jõuline ja agressiivne, diplomaatiliselt kohati isegi edukas oma järjekindlat positsiooni seal välja mängides. Oleme Lähis-Idas näinud, et Lääne võimalused selles piirkonnas protsesse mõjutada pigem vähenevad kui suurenevad. On taandutud Iraagis, Afganistanis lõpeb rahvusvahelise kontingendi osalus rahu ja stabiilsuse tagamisel. Paljuräägitud n-ö Araabia kevad on pöördunud meie jaoks probleemsuse suunas. Segadus Põhja-Aafrikas on suurenenud.</p>
Süüria teine probleem on, et riigi ilmalik opositsioon on kaotamas jalgealust võitluses praeguse valitsusega. Süüriast on sisuliselt kujunemas islami tšihadistide suurim võitlustander ning nende mõju ja võimekus pidevalt kasvab. Nad on surunud Süüria vaba armee juhtkonna riigist välja ning võtnud nende relvastust üle. Al-Qaeda ning nendega seotud rühmituste mõjujõud Süürias on viimase aasta jooksul kiirelt kasvanud. Al-Qaeda eesmärk on luua Araabiamaades islami kalifaat ja selle nimel võideldakse.
Euroopa jaoks on tõsine probleem, et meie kodanikud käivad Süürias tšihadistide poolel võitlemas ja nende meelsus ning võimekus korda saata nn üksiku hundi rünnakuid on suur. Seega on ka oht meile väga suur.
Ma ei näe kahjuks võimalust, et jaanuaris Genfis kavandataval rahukonverentsil saavutataks mingi tulemus. Selleks pole olukord Süürias ühele või teisele poolele piisavalt selge. Näeme veel kahjuks päris palju sõjategevust.
Edward Snowdeni ülestunnistused on muutnud maailma. Mis suunas nad seda on teinud?
Läänemaailm on saanud järjekordse hoobi. Meil on kasvanud umbusaldus üksteise suhtes. Kuidas saakski teisiti olla, kui tulevad uudised, et Ameerika Ühendriigid on pealt kuulanud Angela Merkeli telefoni, kui on pealt kuulatud ning jälgitud liitlaste sensitiivset infot? Me teame, et luuramine on üks põlisemaid asju maailma ajaloos juba sellest ajast peale, mil riigid on eksisteerinud. Kui palju me teame, mida teevad hiinlased ja venelased, mida teeb Saudi-Araabia luureteenistus? Mitte väga palju. Eestistki on liitlaste saladusi Venemaale üle antud. See on osa globaalsest võitlusest. Minu jaoks pole juhuslik, et Snowden elab praegu Moskvas. Sellised asjad juhuslikult ei toimu.
Eesti roll oleks avalikult rääkida oma partneritega, suurendamaks usaldust ning teades, et suuremad ohud on seotud rahvusvahelise terrorismi ja selle vastu võitlemisega. Paraku pole midagi teha, peame olema valmis saama infot erinevatest kanalitest.
i
HELVE LAASIK
