Odaviskaja Mihkel Kukk on ainus Jõgevamaalt võrsunud sportlane, kes kuulub Pekingis Eestit esindavasse olümpiakoondisesse.
Pileti spordielu maailmasündmusele lunastas ta välja oma järjekindlusega, eriti aga Eesti meistritiitli võitmisega ning Stockholmis korraldatud võistlustel DN Galan püstitatud isikliku rekordi ja kolmanda kohaga. Lõplikult selgus aga tema Pekingisse sõit pärast Rakveres toimunud BIG Kuldliiga etappi.
Olümpiamängudel võistlema pääsemine on juba iga sportlase jaoks tähelepanuväärne saavutus. Kuivõrd olete ise just selle eesmärgi nimel pingutanud?
“Loomulikult on olümpiale pääsemine minu jaoks suur asi, eriti veel kui see tuli tihedas konkurentsis Andrus Värniku ja Risto Mätasega. Hooaja alguses oli kohe eesmärgiks võetud A-norm ja olümpiamängud Pekingis, A-normist jäi küll 3 sentimeetrit puudu, aga B-normi suutsin täita kuuel korral. Pingutatud on selleks normaalselt, eriti talvel. Samas ei saaks öelda, et talvine ettevalmistus 100- protsendiliselt õnnestus, küll aga võib selle ettevalmistusega laias laastus rahule jääda.”
Räägime nüüd kahest võistlusest – Eesti meistrivõistlustest ja Stockholmis toimunud võistlusest DN Galan. Millisel võistlusel oli pinge suurem ja kuivõrd mõjutas Eesti meistritiitlist saadud positiivne energia edukat odaviset Stockholmis?
“Vorm oligi ajastatud Eesti meistrivõistluste ajaks ja kuna mängus oli Pekingi pääse, siis see lisas kõvasti motivatsiooni. Pinge oli suurem võib-olla Stockholmis, sest seal olid väga tugevad vastased ja staadionitäis publikut, mistõttu ei tahtnud halvasti esineda. Enne Eesti meistrivõistlusi oli pigem selline ootusärevus, sest teadsin, et vorm on hea ja võiduvõimalused täiesti reaalsed ning tahtsin juba ennast realiseerida. Stockholmis oli tegelikult ennast lihtsam kokku võtta, sest atmosfäär staadionil oli suurepärane ja sai keskenduda ainult ühele – viskamisele. Eesti Meistrivõistlustel oli hommikul veel kvalifikatsioon, mis röövis mingil määral energiat, ja õhtused tulemused sellest natuke kannatasid, aga seal oligi põhiline koht, mitte niivõrd tulemus.”
Missugused emotsioonid teil tekkisid, kui selgus, et Rakveres toimunud BIG Kuldliigale pole saabunud võistlema teile põhiline konkurent Andrus Värnik? Või püüdsite oma põhilisele konkurendile võimalikult vähe mõelda ja keskenduda põhiliselt enda võimetele?
“Tegelikult ma ei olnud valmis sellel päeval Andrus Värnikule mingit tõsiselt võetavat konkurentsi pakkuma ja minu keskendumises ei mänginud see mingit rolli, kas Värnik kohal oli. Pigem tulin kohale selleks, et vaadata, mis Värnik teeb, ja kui ta oleks võistluse käigus suutnud A-normi lähedasi tulemusi teha, siis oleks hakanud tõsisemalt keskenduma ja proovima. Kuna ma päev varem olin võistelnud ja isikliku visanud, siis poleks see reaalne, et ma järgmisel päeval suudan uuesti rekordit parandada. Nii need asjad paraku ei käi, odaviskes vähemalt mitte.”
Kuidas Pekingi olümpiamängudeks valmistute, kui sagedased on treeningud ja kas on plaanis proovida oma võimeid veel ka mõnel võistlusel?
“Minu võistluseni on jäänud kolm nädalat. Esimesel nädalal üritan üldfüüsilise üles ajada: teen rohkem kangi ja topispalli ja hüppeid. Teisel nädalal tegelen rohkem viskemahtude arendamisega ja sprindiga. Kolmas nädal on rohkem puhkamiseks, kus teen ka paar võistlust imiteerivat visketreeningut. Võistlema arvatavasti enam ei hakka, kui hakkan, siis 4-5 päeva enne olümpia kvalifikatsiooni, aga kas sellel ajal mingit võistlust toimub, pole veel praeguseks teada. Võistlust oleks vaja eelkõige võistlustunnetuse jaoks ja et saaks korraks imiteerida võistlust maksimaalse pingutuse olukorras. Trennis ei ole lihtsalt võimalik ennast maksimaalselt võistlusolukorraks kokku võtta.”
Missuguse tulemusega jääksite rahule olümpiakonkurentsis?
“Raske on midagi ennustada, sest Pekingi kliima ja varahommikul võistlemine on minu jaoks võõrad. Aga kui ma suudan 80 m joone ületada, võin igal juhul rahule jääda. Kui olla natuke auahnem, siis oleks tore kvalifikatsioonist edasi pääseda, aga kui palju selleks visata vaja on, on raske öelda. Usun, et edasipääsu peaks tagama ca 81-meetrine tulemus, nii et kui ma suudan enda tulemuse ära teha, siis edasipääs väga lootusetu pole.”
Mõistagi arutab avalikkus nii Teie olümpiale pääsemise kui ka võimalike tulemuste üle. Kuidas ise suhtute sellistesse aruteludesse ja prognoosidesse?
“Noh, mind jätavad need arutelud külmaks, teen vaikselt oma asja edasi. Kui keegi aga juba enne Pekingit kritiseerima kukub, siis tekitab see loomulikult sportlikku viha ja soovi näidata vastupidist. Üldjoontes suhtun meediasse rahulikult ja asju südamesse ei võta.”
Mida soovitab Teile praegusel pingelisel ja huvitaval ajal treener Heiko Väät?
“Heiko soovitab eelkõige enesetundest lähtuda, et mitte liigselt üle pingutada ja seetõttu vigastusi saada. Trenni tuleb teha mõistusega ja tuleb osata kuulata oma keha.”
JAAN LUKAS
