Ilmselt pole kuigi palju neid, keda täna Moskvas algavad ja Venemaal toimuvad 21. jalgpalli MM-võistlused külmaks jätavad. Kui isegi nelja aasta tagant toimuvad olümpiamängud jäävad paljudele ehk kaugeks, siis jalgpalli MM-turniir puudutab vähemal või suuremal moel enamikku, isegi neid, kes seda endale ei tunnista. Need sündmused liidavad maailma, midagi suuremat ja ühendavamat pole suudetud luua.
Jättes siinkohal kõrvale põhimõttelised spordi ja jalgpalli vastased, puudutab see mäng väga paljusid. Jalgpall seisab tegelikult muust spordist eraldi, hoopis kõrgemal, on nähtus omaette. Või nagu itaallased tavatsevad öelda: jalgpall on midagi enamat kui lihtsalt elu. Kas seda tunnistada või mitte, on igaühe maitse või eelarvamuste küsimus, kuid iseenesest ei muutu jalgpalli positsioon sellest põrmugi. Ning MM –võistlused on selle elulise koostisosa krooniks, mis iga nelja aasta tagant finaalturniiriga uhkelt läikima lüüakse.
- aastal Uruguayst alguse saanud MM-turniiride sari kannab tänavu järjekorranumbrit 21. Maailmameistrite nimistu koosneb aga kaheksast riigist, kelle seast kolm suurt – Brasiilia, Saksamaa ja Itaalia – on nautinud võidurõõmu kokku 13 korral. Ainsana kõikidel finaalturniiridel osalenud Brasiilial on tiitleid kõige rohkem, viis, kuid mänge on suurturniiril kõige enam (105) pidanud Saksamaa ja ka esikolmikusse on kõige rohkem jõudnud sakslased, tervelt tosinal korral. Ega muidu ole käibel tõdemus, et jalgpall on mäng, kus 22 meest ajavad 90 minutit taga ühte palli ja Saksamaa võidab alati. Sakslased alustavad Venemaalgi tiitlikaitsjatena.
Eestigi on teinud MM-i ajalugu
Suurte mängumaale on nende aastate jooksul olnud asja vähestel riikidel. Finaalturniiridele on jõutud ja seal isegi üllatavat edu saavutatud, kuid medalimängudes on võitnud ikka suured, kellel on taga traditsioonid, jalgpallikultuur. Ja mida paksem kultuurikiht, seda stabiilsem edu.
Eestil pole seni õnnestunud suurde mängu trügida. Parimal juhul on meil olnud omariikluse aastatel võimalus üheksal korral kaasa teha valikturniiridel, mis samamoodi annavad edasi suurvõistluse õhustikku. Tõsi, Eestil oli 1930. aastal olemas ka kuldaväärt võimalus mängida esimesel MM-il, kui vaid kodune vutiliit oleks sellekohase otsuse teinud. Nimelt pääsesid toona Uruguays toimunud turniirile kõik soovijad. Kokku tuli neid lõpuks vaid 13. Kuigi Uruguay pakkus Euroopa koondistele meelitamiseks isegi tasuta laevasõitu üle ookeani. Nüüd tagantjärele võime sellest pakkumusest loobumist vaid kahetseda. Ju ei jätkunud meil siis piisavalt julgust tulevikku vaadata.
Kui aga 1934. aastal Itaalias toimunud MM-iks kuulutati välja registreerimine, otsustas Eesti kampa lüüa ja osaleda maailma suurimal spordisündmusel. FIFA jagas siis üles antud meeskonnad geograafilisel (?) printsiibil valikturniiriks alagruppidesse. Eesti leidis koha 5. grupis koos Rootsi ja Leeduga. Valikgrupi avamäng toimus 11. juunil 1933 Stockholmis, kui Rootsi võõrustas Eestit. Ning see oli üldse jalgpalli MM-võistluste valikturniiride ajaloo esimene mäng.
Nii oli Eesti meeskond osaline suure ajaloo tegemisel. Kuid vähe sellest. Valikturniiride ajaloo avavärav kanti Eesti mängija nimele ning selle au pälvis 7. minutil meisterdatud omaväravavaga meie sõjaeelse kuulsaim jalgpallur, väravavaht Evald Tipner.
Enam kui kaheksa tuhande pealtvaataja ees ja 30-kraadises leitsakus ajaloolisel Stockholmi olümpiastaadionil toimunud mängus püüdis Tipner just siis rootslaste kauglöögi ja hakkas palli väljakule viskama. Samal ajal jooksis talle peale Rootsi meeskonna kapten Knut Kroon. Väravavaht taganes palliga sammukese ja saatis seejärel nahkkera käest lendu. Rootslane jäi kurval pilgul jälgima palli teekonda, kuid hetke pärast kõlas Norra väljakukohtunik Reidar Randers-Johanseni vile. Tipner oli astunud palliga ettevaatamatult üle väravajoone ja nii oli ta mitte millestki Rootsile avavärava teinud. „See on Stockholmi olümpiastaadioni ajaloo inetuim värav,” ütlesid rootslased pärast mängu.
See kõik oli nii ootamatu ja masendav, et publik isegi ei osanud sellisele väravale plaksutada. Värav, MM-võistluste valikturniiride esimene, läks statistikasse väravavaht Tipneri omaväravana, kuigi eeltöö oli selleks oma hirmutava pealejooksuga teinud Kroon. Juhtus midagi sarnast nagu hiljutises Meistrite liiga finaalmängus Kiievis FC Liverpooli väravavahi Loris Kariuse esituses. Olgu öeldud, et Eesti kaotas ajaloolise avamängu Rootsile 2:6, kes jõudis siis alagrupist ka MM-turniirile. Aga Evald Tipner hüüdnimega Eevi jäi sellele apsule vaatamata sõjaeelses Eesti spordis masside ebajumalaks ja „kummikätega meheks”, nagu Rootsi ajakirjandus ta juba 1931. Aastal ristis.
Populaarseima ala tagasitulek Eestis
Järgmisel, 1938. aasta MM-i valikturniiril teenis Eesti juba kolmest mängust ühe võidu (Turus alistati Soome 1:0) ning jalgpall oli kahtluseta populaarseim spordiala, seda nii publikurohkuse kui meediakajastuse poolest. Jättes, nii imelik, kui see ka ei ole, enda kõrval varju isegi kultusliku raskejõustiku oma arvukate olümpiamedalitega või MM-tiitlitega pärjatud laskurid.
Jalgpall veeres Eestis inertsist oma populaarsuses edasi ka Nõukogude okupatsiooni esimestel kümnenditel. Kuni hääbus tuha alla 1960. aastatel, mil ala jõuliselt venestati ning ainult punkte lugevad vabariigi spordijuhid eemaldasid jalgpalli üleliiduliselt võistlusareenilt. Eesti oli siis kümnendi lõpuks ainus liiduvabariik, kellel puudus esindaja NSV Liidu meistrivõistlustel. Venestamispoliitika spordis väljendus subjektiivsetel ja ka objektiivsetel asjaoludel kõige eredamal kujul just enam füüsilist kontakti nõudvatel alades, lisaks jalgpallile näiteks veel ka jäähokis ja poksis. Neist kaks viimati nimetatud ala pole tänaseni okupatsiooniaegsest taagast lõplikult lahti saanud.
Juba räägiti, et eestlasele ei sobigi jalgpall. Kuni Roman Ubakivi oma lõvide põlvkonnaga tuha alla mattunud varemetele uut jalgpallipüramiidi rajama hakkas. Ubakivi ettenägelikkus oli muljetavaldav, sest kui taastati omariiklus, oli Eestil, kellega n-ö kaheteistkümnendal tunnil 1994. aasta MM-võistluste valiksarja lülituda. Kuigi ka siis leidus veel jalgpalliliidu juhatuses liikmeid, kelle arvates Eesti pidanuks ootama ühe valiktsükli, et kodus üksi mängides tugevamaks saada.
Aga Eesti tegi kohe MM-sarjas come backi, osales valikturniiril, mängis 1993. aasta hilissügisel Lissabonis rekordilise valikmängu 105 000 pealtvaataja ees Portugali vastu ja hakkas sisuliselt tühjalt kohalt taastama seda, mis 1940. aastal läbi raiuti. Hakati ehitama staadione, koolitama treenereid ja kohtunikke, avama jalgpallikoole. Ühesõnaga kasvatama seda jalgpallikultuuri kihti, mis vabal maailmal oli edasi arenenud kõik need aastad. Nüüd tundub uskumatuna seegi, kuidas 1990. aastate algul joonekohtunik Tartus toimunud meistriliiga mängus väljakule tuli, lipp ühes, suits teises käes.
Jõgeval kõnnitakse Kalju jälgedes
Kahekümne kuue aastaga on nüüdseks edasi liigutud penikoormasammudega, mille kinnituseks on kasvõi 15. augustil Tallinnas toimuv Euroopa superkarika mäng kahe maailmakuulsa klubi vahel. Jalgpall on Eestis taastanud oma kunagise positsiooni. Taastanud koha, mis talle loomulikult kuulub.
Ka teise maailmasõja eelsel Jõgeval oli jalgpall spordiala number üks. Seda edendas spordiselts Kalju ning meeskond kerkis 1930. aastatel üheks Lõuna-Eesti tugevamaks klubiks. Jalgpalli tähtsust näitas seegi, et Kalju oli Jõgeval ainsana vabastatud reklaamimaksust.
Sõjajärgsetel aastatel jätkus jalgpalliga Jõgeval samamoodi nagu Eestiski – suuri inimhulki liigutava spordiala populaarsus polnud keskvõimu arvates väikestes rahvusliiduvabariikides vajalik. Ainult et Jõgeval troonis kiiresti uueks kultusalaks jäähoki, kuni eelmise sajandi lõpul alustas esiletõusu saalihoki. Jalgpall on aga ajanud edasi oma vagu ning eelkõige Jõgeva Nooruse ja Põltsamaa Spordi kandepinnalt on hakatud taastama kunagisi positsioone.
Esindusklubi SK Noorus-96 on viimase kümne aasta jooksul kaitsnud maakonna au vabariigi meistrivõistlustel. Jõutud on teise liiga tugevamate hulka, mis siinseid võimalusi ja mängijate potentsiaali ning lõpuks ala kandepinda arvestades on ka peaaegu lagi. See aga ei tähenda, et Jõgeva meeskond ei unistaks kõrgemale tõusmisest. Mängus, mis oma lihtsuses ja kättesaadavuses puudutab väga paljusid, on kordades raskem edu saavutada kui mõnes teises sportmängus, kuid miski pole võimatu. Selles on jalgpalli võlu, sest see on midagi enamat kui lihtsalt elu.
TIIT LÄÄNE, Vooremaa peatoimetaja
