Palju aastaid on Eesti hariduselu korraldamisel maailmas ringi vaadatud, et leida parimaid praktikaid, mida meil oleks võimalik rakendada. Selle aja jooksul on avaldatud arvamusi ühest äärmusest teise. On neid, kes käivad välismaal ning arvavad, et nähtu ja kogetu sobib üks-ühele ka Eestil üle võtta, teised jälle leiavad, et meil ei ole üldse vaja teistelt õppust võtta, sest me oleme ise piisavalt targad, et hakkama saada.
Mina isiklikult olen selles küsimuses mõõduka seisukoha esindaja ja leian, et mida rohkem me maailmas ringi vaatame, mida rohkem ennast teiste maade hariduskorraldusega kurssi viime, seda rohkem on meil võimalik proovida mujal nähtut meie hariduselus kohandada ja kasutusele võtta, ilma et peaksime lükkama kõrvale juba olemasolevat, mis hästi toimib.
Mai lõpus oli mul meeldiv võimalus viibida haridusjuhtide õppelähetuse programmi kaudu SA Archimedes abiga ja Euroopa Komisjoni toel Türgis Mersinis, kuhu tuli haridusega tegelejaid 15 Euroopa Liidu liikmesriigist. Õppelähetuse peamiseks teemaks oli koostöö hariduslike institutsioonide vahel ning aktiivne kogukonna kaasamine hariduselu kujundamisse. Nädala jooksul erinevate riikide esindajatega haridusega seotud küsimusi arutades tekkis nii mõnigi mõte, mida võiks vähemal või suuremal määral võtta kaalumisele ka Eesti hariduse korralduses üldiselt või miks mitte ka juba lähitulevikus meie linnakoolides. Aeg põnevate ideede realiseerimiseks praktilises õppetöös on enam kui soodne, sest valitsuse poolt kinnitatud uued õppekavad seavad koolidele kohustuse hakata ette valmistama uusi õppekavu, võimaldades koolidel senisest rohkem ise otsustada.
Euroopa väljakutsed
Peamine teema, mis Kesk-Euroopa riikide kohta kõlama jäi, on viimastel aastatel palju kõneainet pakkunud võõrkeelsete õpilaste integreerimine riigi haridussüsteemidesse. Seda probleemi Jõgeval täna ei ole, kuid nn piirideta maailmas ei saa me sisserändeküsimusse ükskõikselt suhtuda ning oma koolikorralduse plaanid peame sättima tulevikku vaatavalt, et me ei oleks ühel hetkel olukorras, kus meie oma linna õpilastele antava hariduse tase uute tulijate tõttu langeb.
Koolist väljalangevus põhikooliastme viimastes klassides on suur probleem ka mujal Euroopas. Väga edukaid ja häid kogemusi ei ole selles osas ühelgi riigil. Kõik otsivad ja katsetavad. Mitmed riigid proovivad üha rohkem siduda traditsioonilist gümnaasiumiharidust kutseharidusega. Suurimad kogemused selles vallas on meie põhjanaabritel soomlastel. Traditsiooniline saksa süsteem, kus teatav suunitlus valitakse pärast kuuendat klassi, ei ole vähemalt äsjasel õppelähetusel osalenud saksa kolleegide sõnul ennast õigustanud. Mingil hetkel leiavad paljud õpilased ennast hariduslikus tupikus, sest võimalus juba varasemat suunitlust muuta praktiliselt puudub. Praegu otsivad sakslased oma süsteemi paindlikkust.
Ikka Soome
Sümpaatseima mulje jättis taaskord soomlaste väike, kuid äärmiselt oluline rakendus gümnaasiumiealistele õpilastele. See ei ole haridusinimestele küll teab mis uudis, kuid väärib siinkohal üle kordamist. Nimelt on igal gümnaasiumiõpilasel võimalus koostada endale tunniplaan kooli poolt kehtestatud õppekava alusel. Teatud aja jooksul peab õpilane interaktiivses keskkonnas oma tunniplaani paika panema. Kui ta seda ei tee, siis sekkub kool ning koostab tunniplaani ise. See tähendab, et õpilasel on võimalus ise valida, mis perioodil ta mõnele ainele suuremat rõhku paneb ning samas on selles vabaduses konkreetne vastutus õpilasel endal. Lisaks on see hea praktika tulevikuks ehk oma elu planeerimisel ja otsustusvõime arendamisel.
Selline süsteem eeldab koolilt muidugi esmalt suurt pingutust, kuid kui suuta see mõne aasta jooksul kooli loomulikuks õppeprotsessi osaks kujundada, võib sellest õpilastele tulevikuks rohkem kasu olla, kui me esmapilgul oskame arvatagi. Arvestades veel, et õpilased on arvutikasutamisel väga osavad, kuid realiseerivad seda oskust pahatihti mitte enda arendamise eesmärgil, tundub interaktiivse tunniplaani koostamise sisseviimine meie koolidesse pikemas perspektiivis vägagi reaalne. Takistuseks ei sa minu hinnangul uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ega riiklikud õppekavad.
Täiendkoolitus Poolas
Sarnaselt Eestile pöörab Poolagi väga suurt tähelepanu õpetajate ümberkoolitusele. Ja eelkõige keskendutakse mitte niivõrd ainealastele teadmistele, vaid pedagoogiliste oskuste nüüdisajastamisele. Palju tähelepanu pööratakse õpetajaskonnaga seotud uurimuste ja analüüside koostamisele ja läbiviimisele, mille tulemusena kaardistatakse probleeme ning vajadusi. Sellest lähtuvalt koostatakse plaane ja organiseeritakse koolitusi. Õpetajaskonna harimiseks on loodud mitmeid instituute ja uurimiskeskusi. Üheks suuremaks väljakutseks Eesti haridussüsteemis on minu hinnangul just kaasajale vastav hariduse analüüsimine ja haridusotsuste tagasisidestamine. Teatavas mõttes olid poolakad samas seisus, kus meiegi — otsiti nn suurt ideed ehk tunnetati vajadust uue haridusstrateegia järele. Arvan, et poolakate hariduse monitoorimise süsteemi tasub meil lähemalt uurida ning vajalikul määral häid võtteid ja meetodeid Eestis rakendada. Arvan, et oleme oma linnaski antava hariduse kvaliteeti ehk liiga pealiskaudselt analüüsinud ning ses osas tuleb meil väga tõsiselt mõelda, mil viisil ja milliste näitajate järgi me seda hindame.
Oma haridusaruteludes vajame vahest kõige rohkem avatust ja valmisolekut mõelda, arutada ning tegutseda. Haridusinimesed peavad ühte hoidma. Tuleb proovida arvestada kõigi heade mõtetega ning eelkõige üksteist austada. Jätkusuutlikud muudatused saavad tulla ainult konsensuslikult, koostöös ja heas tahtes. Õppelähetuses osalejatega on kontaktid loodud ning eks aeg näitab, kas seeläbi on võimalik heas koostöövaimus ka Jõgeva hariduselu edenemisele kaasa aidata.
MIHKEL KÜBAR, Jõgeva abilinnapea, Isamaa ja Res Publica Liit
