Kes meist ei mäletaks õpitud ajaloost paljusid aastaarve, numbreid, mis tähistavad valdavalt murranguliste sündmuste, suurte sõdade ja veriste lahingute toimumisaega. Neid on ajalooõpikute lehekülgedel sadu, kui mitte tuhandeid.
Ning meenutades peab kurbusega tõdema, kui vähe on nende seas olnud domineerivalt rõõmuaastaid. Ja, kui nad oma põhiolemuselt ka sellised olid, nagu näiteks maailmasõja tapatalguid lõpetanud aasta 1945, jäid samuti siis suurt rõõmu tumestama ja paljuski varjutama miljonite tapetute ja sandistatute traagilised lood.
Suuri katastroofe polnud
Kas aasta 2010 jõuab kunagi esiletõusva daatumina ajalooõpikute lehekülgedele, on tänasel päeval raske öelda. Pigem mitte. Kuid eelöeldut arvestades on see isegi hea, sest aasta jooksul aset leidnud loendamatute sündmuste seas, millede hulka paigutub jätkuv sõjategevus Afganistanis ja arvukad relvakonfliktid muudes piirkondades üle maailma, pole toimunud midagi sellist, mis vähemalt esmapilgul pretendeeriks pääsema selle sajandi suurimate inimkonna ajaloo katastroofide hulka.
Juba ainuüksi see tõdemus võimaldab lohutavalt öelda, et lahkunud aasta polnudki kõige hullem. Mis kaugeltki ei tähenda, et ta poleks toonud enesega kaasa surma, kannatusi ja viletsust. Tasub vaid meenutada aasta alguse hävitavat ning ohvriterohket maavärinat Haitil ja sellele aasta lõpus järgnenud kooleraepideemia puhangut, mis ÜRO andmetel ohustab 650 000 inimest. Ja seda loetelu võib jätkata lõputult, kuni iga üksiku inimeseni, kes kaotas oma elu looduskatastroofide või terroriaktide tulemusel.
Majandust iseloomustasid positiivsemad sõnumid
Samas oli 2010 aasta paljuski tärkava lootuse aasta, kui uudistesse hakkasid ilmuma majanduselu iseloomustavad positiivsemad sõnumid, mis pidid kinnitama, et raskemad kriisiaastad on ületatud ning ees on ootamas tõusuperiood. Ning nagu ikka, sõltuvalt kirjutaja poliitilistest vaadetest ja maitsest, oli võimalik lugeda ning kuulda nii Eesti erilisest tublidusest (võrreldes Lätiga), kui ka mahajäämusest (Skandinaavia riikidest). Ja loomulikult sellest, et meil on kasutusel uued rahatähed – eurod. Nii ongi meil 2011 aasta alguseks kõik, millest kümmekond aastat tagasi võis vaid unistada: Euroopa Liit, NATO ja euro. On seda palju või vähe, seda saab näidata vaid tulevik.
iPadi võidukäik
2010. aasta 21. jaanuaril teatasid kohalikud uudistekanalid: “Apple esitles täna Eesti aja järgi kell kaheksa õhtul USA läänerannikul San Franciscos alanud pressikonverentsil ettevõtte uut tahvliarvutit, mille nimeks on iPad”. Nii sai astutud järjekordne samm arengu ja progressi teel. Kuid siis, mõne kuu möödudes, peatas üle mõistuse keerulise nimega Islandi vulkaan Eyjafjallajökull poole Euroopa lennuliiklusest, tuletades inimestele meelde, kui jõuetud ja abitud nad tegelikult on.
Seda ka siis, kui meil Eestis ja hoopis väiksemas variandis langesid paariks tunniks rivist Elioni ja
Võimatu jätkata endiselt
Nii on 2010 aasta tõstnud esile probleemidepuntra, mille olemasolu on vahepeal ununenud. Kuigi tegelikult on tegemist ikka sellesama eetikapiiride ja väärtushinnangute küsimusega, mis on olnud erineval kujul sajandite jooksul inimkonna põhiküsimuseks. Et see küsimus tõstatus teravalt ka meil, sellest andsid märku 18. märtsil ilmunud tühjade esikülgedega päevalehed. Ning nende tühjade lehekülgede taga oli midagi sellist, mille levikut ei tahaks eelolevatel aastatel kuidagi näha. See oli hirm. Hirmumärkide sagenemine ühiskonnas ongi üheks kõige rohkem muret tekitavaks tendentsiks, mis iseloomustab viimaste aastate arenguid. Arengut, mida demokraatlikul ühiskonnal pole millekski vaja. Sest kartvat inimest vajavad vaid diktatuurid.
Võib-olla sulandub aasta 2010 sajandite pärast lihtsalt XXI sajandi algusperioodi, mida hakatakse üldistavalt kokku võtma tõdemusega, et inimkond sai sellel ajajärgul aru, et endiselt jätkata on võimatu. Et just siis hakati astuma esimesi samme mõistliku tarbimise ja loodusvarade säästliku kasutamise suunas.
Sport andis võimalusi
Kuid on üks valdkond, mis jäädvustab lahkuva aasta kindlasti. Selleks on sport. 2010. aastal toimus kaks olulist sündmust – veebruaris leidsid Vancouveris aset taliolümpiamängud ja juunis-juulis Lõuna-Aafrika Vabariigis jalgpalli maailmameistrivõistlused. Need sündmused leiavad aset vaid iga nelja aasta tagant ja naelutavad teleekraanide ette kümneid miljoneid vaatajaid. Ei kütnud vist 2010. aastal ükski teine sündmus üles sedavõrd palju kirgi kui MM-il inglaste ilmselge, kuid arvestamata jäänud värav. Aga vaevalt jäädvustub see spordiajaloo kurioosum kunagise üldajalooraamatu lehekülgedele.
Sport andis ka meile ühe suurekaliibrilise võistluse, mille kordustoimumist pole niipea oodata – Tallinnas viidi läbi Euroopa iluuisutamise meistrivõistlused. Teine Eestis aset leidnud sündmus, mida ei tasu lähemate kümnendite jooksul enam oodata, oli äsja toimunud Euroopa Filmiauhindade jagamise tseremoonia.
Aastad pole iseenesest head ega halvad. Nii ka aasta 2010, mis mahutas enesesse nii headust kui kurjust. Oli õnne ja õnnetusi, tarkust ja rumalusi. Oli kõike seda, mida tulevik kunagi oma äranägemise järgi lõplikuks jäädvustamiseks valida saab.
i
DAVID VSEVIOV, ajaloolane
