Poliitik peab sellega arvestama, et tema sõnum ei jõua alati kohale. Pikast jutust võidakse välja noppida üks riskantne detail ja sellega pööratakse sõnum pea peale. Midagi sellist käis mu peast läbi ka sel hetkel, kui Lauri Vahtre 17. märtsil oma kuulsa ja meisterlikult esitatud Riigikogu-kõne lõpetas.
Tõesti, risk mitte mõistetud saada oli sellesse kõnesse sisse kodeeritud. Ka ajakirjanik või arvamusartikli autor peab olema allikakriitiline ja lõpuks pole Riigikogu stenogrammi internetist kuigi raske leida.
Mida Vahtre siis tegelikult ütles? Esiteks ütles ta seda, et Riigikogu liikme palk võiks tema meelest olla kolm keskmist ja et ta on juba ammu teinud ettepaneku kuluhüvitised ära kaotada. Seda Vahtre avaldust pole üldse tähele pandud. Ometi on tegemist ilmselt kõige radikaalsema palkade ja kuluhüvitise piiramise ideega, mida poliitikud ise on teinud. Sealjuures on Vahtre oma ideedes järjepidev, üsna lähedasel kujul esitas ta neid juba Riigikogu üle-eelmises koosseisus.
Teiseks ütles Vahtre, et ajakirjandus on kriitikaga liiga laugele läinud ehk allkirjade kogumine ja ultimatiivsed nõudmised poliitikutele pole kohased. See jõudis vägagi hoogsalt kohale ja selle eest on Vahtrest tehtud vaat et ahne ja avalikkust eirava parlamendiliikme võrdkuju. Aga see kuvand on äärmiselt ebaõiglane. Vahtre võib olla küll terava ütlemisega ja kriitika ajakirjanduse aadressil ei tulnud ta huulilt esimest korda, aga kindlasti pole ta ei kõrk ega hoolimatu. Vahtre jutt ajakirjanduse parlamendipeksust oli ehk toonilt terav, kuid ta ei erinenud oma lähenemises väga palju näiteks Mihkel Oviiri artiklist viimases Maalehes.
Vaadates vastukajasid IRL-i kümnele ettepanekule Riigikogu töö muutmiseks, hakkab silma, et Vahtre oma kõnega on taas esile toodud ja teda justkui vastandatakse “paha poisina” IRL-i “heade poiste” ettepanekutele. See on järjekordne väärkuvand.
Need teesid on IRL-i parlamendirühmas pikalt ja tuliselt läbi arutatud ning Lauri Vahtre roll nende sõnastamisel oli suur. Mis ettepanekute tegelikku väärtusse puutub, siis küllap selgitab seda aeg.
Kahtlemata on ajakirjanduse roll kritiseerida poliitikuid ja poliitikute roll ei ole üldjuhul ajakirjanduse kritiseerimine. Olen küllalt näinud riike, kus võimu suhtes kriitilisi ajakirjanikke karmilt karistatakse ja see on mu meelest tõeliselt jõle. Kummati ei tohiks demokraatliku riigi vaba ja kõrgelt haritud ajakirjandus korraldada žurnalistlikku näidishukkamist poliitikule, kes on julenud arvata midagi teravat ka ajakirjanduse enda kohta.
ANDRES HERKEL,
Riigikogu liige, IRL
