Aedades ja põldudel on saak valminud. Seega on jälle asjakohane rääkida teemal, mida tohib ja mida ei tohi teha oma üle jäävate aia- ja põllusaadustega. Kas neid tohib kasutada lasteaia- ja koolisööklates või pakkuda lähedal asuvale restoranile? Kas selles osas on meil kehtestatud mingid piirangud?
Ligi aasta tagasi kirjutasin Maablogis samal teemal. Siiski jõuavad jätkuvalt meieni arvamused, et kodus kasvatatud puu- ja köögivilja ei ole lubatud koolis või lasteaias kasutada. Kordan siis veelkord üle põhitõed ja lisan natuke uut infot.
Toiduseadus lubab
Toiduseadus ega ükski muu toidu kohta nõudeid kehtestav õigusakt ei keela omakasvatatud puu- ja köögiviljade, maitsetaimede, marjade ja muu sellise taimse kraami kasutamist kohvikutes, lasteaedades, koolisööklates ega ka nende müüki poes. Seaduse keeles rääkides on puu- ja köögivilja kasvatamise puhul tegemist taimsete esmatoodete tootmisega. Omakasvatatud puu- ja köögivilja on lubatud müüa või anda nii otse tarbijale kui ka jae- ja toitlustusettevõttele, mis müüvad need edasi tarbijale. Järelikult võib seda pakkuda nii restoranidele, kohvikutele, sööklatele kui ka kohalikku poodi ning ise turul müüa. Saadustega ei pea kaasa andma mingeid erilisi toiduohutuse tõendeid.
Kui annate teistele selliseid saadusi, mida te isegi julgelt sööksite, siis on ka seadusenõue täidetud.
Tähele tuleb panna, et sellised tooted peavad olema ohutud ja toidukõlblikud, nendes ei tohi olla inimese tervist ohustavaid parasiite, kahjureid ega võõrkehi. Lähtuge põhimõttest: pakun teistele vaid terveid, korralikke ja ilma mädaplekkideta aiasaadusi.
Naabritädi õunad sobivad küll
Igat liiki ja igas suurusjärgus toitlustajad võivad julgelt kasutada neile kasvataja poolt otse müüdud või kingitud puu- ja köögivilju ning marju. Sama kehtib ka loodusest korjatud marjade ning seente kohta. Kasvataja võib seejuures olla nii kohalik talunik kui ka naabritädi, kellel sügisel õunu üle jääb.
Tuleb silmas pidada, et toitlustajal oleks teada, kes, millal, kui palju ja millist aia- või metsasaadust on talle toonud või müünud. See on oluline jälgitavuse seisukohalt. Sest kui hiljem peaks tõesti ilmnema mingi toiduohutusega seotud probleem, mis värskete aia- ja põllusaaduste puhul on küll üsna ebatõenäoline, siis on toitlustajal teada, kes talle konkreetsel päeval näiteks õunu tõi. Tähelepanelik tuleb muidugi olla seentega. Nende puhul peate olema täiesti veendunud, et teile pakutavad seened on ikka ohutud söögiseened. Niisamuti peavad jälgitavuse tagama ka kauplused, kes müüvad tarbijaile otse kasvatajalt saadut.
Kas ka naabritädi õunamahl sobib?
Eeltoodu puudutab vaid töötlemata aia-, metsa- ja põllusaadusi. Aga mis saab siis, kui naabritädi tahab oma õuntest ise mahla teha ja seda müüa? Või marju külmutada? Nüüd tuleb naabritädil küll juba vaadata nii toiduseadust kui ka toiduhügieeni üldeeskirja. Esiteks tuleb järgida toiduhügieeni üldeeskirja nõudeid, seada sisse lihtne enesekontrolli süsteem, saada perearstilt tervisetõend jms. Teiseks, kodus müügiks toidu valmistamisest tuleb teavitada veterinaar- ja toiduametit. Kui koolisöökla või restoran tahab olla veendunud, et ostab õunamahla või külmutatud marju n-ö korraliku valmistaja käest, siis tuleb neil küsida, kas viimane on endast ikka veterinaar- ja toiduametile teada andnud ja kas tal on aimu toiduhügieeni reeglitest. Täpsemat infot nii kodus toidu valmistamise nõuete kui ka teavitamise kohta saab veterinaar- ja toiduameti kodulehelt.
Kas naabritädilt saadud õuntest tohib ise mahla teha?
Vastus on jah. Kui toitlustaja − kool, lasteaed, restoran või kohvik − on saanud otse kasvatajalt puu- ja köögivilju, kõrvitsaid, marju või maitserohelist, võib ta neist valmistada endale vajalikke ja sobivaid tooteid. Nii neid, mille tarbija toitlustaja juures kohe ära sööb (õunakooki) kui ka neid, mis süüakse ära mõne aja pärast (õunamoosi).
Loomulikult tuleb siin järgida tavapäraseid toiduhügieeni nõudeid nagu tööprotsessi puhtus, ristsaastumise vältimine, sobivad valmistus- ja säilitustemperatuurid. Ka võib aiasaadusi kuivatada või külmutada. Kuivatamise juures on oluline jälgida, et kuivatatav toiduaine ikka tõesti päris kuivaks saaks, et ei tekiks soodsat pinnast hallituseks.
Külmutamise juures on ehk olulisim tähele panna, et ei külmutataks korraga liiga suuri koguseid ning et külmikusse pandavad “soojad” tooted ei sulataks seal juba olevaid külmunud tooteid. Aga need on juba toiduhügieeni põhitõed, mida me seda ise märkamatagi järgime kodus ning mida teavad kindlasti kõik õppinud kokad.
Praegu viib Tervise Arengu Instituut taas läbi kampaaniat, millega kutsub inimesi üles tarbima viis peotäit puu- ja köögivilju päevas. Loodan, et ka siin toodud selgitused aitavad kaasa kampaania õnnestumisele ning omakasvatatud aia- ja põllusaadused leiavad tee tarbijateni.
Kirjutis on avaldatud Maablogis
i
KAIRI RINGO, põllumajandusministeeriumi toiduohutuse osakonna nõunik
