Kevad on täies hoos, lindudel-loomadel on pojad juba olemas või ka tulemas ning aktiivse eluperioodi tõttu võivad inimesed kohata abitut looma või lindu. Mõnikord pole aga tegemist mahajäetud loomalapsega; vana loom võib olla sealsamas. Abituteks ehk inimese abi vajavateks loetakse vigastatud või ebaharilikku olukorda, näiteks asulatesse sattunud metsloomi.
Alates 2006. aastast on Riiklik Looduskaitsekeskus (LKK) riiklikul tasemel vastutav abitute metsloomadega tegelemise eest. LKK allasutusena tegutseb metsloomade rehabiliteerimisega Nigula Metsloomade Taastuskeskus, mille kodulehelt (http://mltk.nigula.ee/) on võimalik leida mõningaid juhiseid, kuidas metsloomadega käituda.
Enne kui loomale appi tõtatakse, on reegel number üks: terve loom ega ka üksik loomapoeg ega linnupoeg) ei vaja inimeste abi ja ta tuleb rahule jätta. Teda ei tohi puutuda, silitada, sülle võtta ega ka jälgima jääda. Paljudel pealtnäha hüljatud poegadel on vanemad, kes neid toidavad-kaitsevad. Lisaks võivad paljud linnupojad (rästad, kuldnokad, kakud) olla sellises eas, et pesast lahkumise aeg on käes. Nad ei pruugi veel osata lennata, vaid varjuvad põõsaste vahele ja rohu sisse. Lisaks vanemate käest saadavale toidupalukesele otsivad nad toitu ka ise ning elavad oma tavalist linnuelu.
Hüljatud linnupoeg on aeglane ja loid, tema silmad on poolavatud või kinni, puudutamisel tundub ta külmana, ta on kõhnunud ja tema sulestik on ilmselgelt alaarenenud.
Linnupoeg ei ole aga hüljatud, kui ta on elav ja püüab põgeneda, ta silmad on niisked ja täiesti avatud, ta teeb kinnipüütult kõva kisa ja roojab, puudutamisel tundub soe ning ta kõhupool on sagedasest söömisest iseloomulikult prunnakas.
Vigastatud või linna eksinud looma leidmisel tuleks kõigepealt helistada päästeametisse (112 – eriti linnades), Keskkonnainspektsiooni ööpäevaringsel valvetelefonil (1313) või Nigula Metsloomade Taastuskeskusse (50 45 891) ning kirjeldada olukorda. Sealt antakse juhised edasiseks tegutsemiseks. Kui mingi põhjusel pole võimalik helistada ja tuleb omapäi tegutseda, tuleks vigastatud loom viia lähima veterinaararsti juurde. Siiski tuleb kõikide loomade ja lindudega käitumisel järgida järgmisi põhireegleid.
Metsloomaga, ka pojaga, tuleb käituda väga ettevaatlikult ning vältida ta puutumist ja häirimist. Eriti ettevaatlikult tuleks suhtuda sagedamini marutaudi levitavatesse loomadesse nagu rebased ja kährikud. Mõelda tuleks ka sellele, et metsloomadel, sealhulgas lindudel, võivad sageli olla kirbud ja puugid.
Kuidas tegutseda
*Ära lähene metsloomale, kui oled ise vigastatud või haige
*Haavatud või haige loom on alati ohtlikum kui terve.
*Mida vähem publikut, seda parem.
*Tegutseda tuleb kiiresti, sest loomad ei lase sageli sama püügivõtet kasutad.
*Tegutse võimalusel kahekesi – üks püüab ja teine hajutab looma tähelepanu.
*Kuna ükski vaktsiin ei anna 100-protsendilist garantiid marutaudi nakatumise vastu, väldi igati looma vere või sülje sattumist oma vereringesse; kui see siiski juhtub, pöördu kiiresti arsti poole.
*Sageli võtavad loomad ja linnud silmavaatamist algava rünnakuna.
*Kõige lihtsam on loomi rahustada nende silmi kinni kattes (näiteks päevase eluviisiga linnud)
Kaitsevahendid ei tohi segada (näit. liiga suur kilp) ega looma provotseerida (näit. peegeldav, särav kattepind)
Enamasti käituvad loomad naistega rahulikumalt, sest nad tajuvad inimese kehakeelt ning ka loomariigis on isased suuremad ja agressiivsemad, seega ka ohtlikumad.
Erinevad reeglid
*Omaette käitumisreeglid kehtivad erinevate liigigruppidega toimetamisel.
*Suurulukite puhul – põder, punahirv, metskits ja metssiga, kiskjatest ilves, pruunkaru ja hunt – on reeglid järgmised:
*Väldi seismist kitsastes kohtades ja jäta endale alati taganemistee ning enda ja looma vahele mõni objekt, mille taha vajadusel varjuda: põgenemisvõimaluseta loom ründab sageli.
*Ära jää looma ja tema poegade vahele, sest tulemuseks on peaaegu alati rünnak.
*Üksi looma ligidal olles ära kunagi kummardu või kükita, sest loom hindab vastase suurust ja ohtlikkust tema silmade kõrguse järgi maapinnast ning sellest tulenevalt on inimene tema jaoks võrdlemisi ohtlik loom. Kummardudes ründeoht suureneb.
*Üldjuhul ei tohi läheneda loomadele eest ega tagant, vaid peaks hoidma looma külje poole ehk liikuma nii-öelda “paralleelsel kursil”.
*Käitu loomaga rahulikult, arvesta looma püüdmisel ka iseendaga: loomad tunnevad ära sinu nõrgad kohad (haigus, vigastused)
*Lindudel on palju erinevaid parasiite ja nad levitavad ka inimestele ohtlikke nakkushaigusi, eriti nn. linnalinnud.
*Hoidu küünte, tiibade ja noka eest, kaitse silmi – need on läikivad ja liikuvad ning seega esimesed ründeobjektid. Katsu kasutada püüdmisvajadusel mõnda riideeset (müts, jope, rätik vmt).
*Kui oled paljaste kätega linde puudutanud, siis tuleb käed kindlasti pesta ning võimaluse korral desinfitseerida.
*Lindude transpordil kasuta võimalusel hästi suletavat, kuid kindlasti õhuaukudega pappkasti, sest pimeduses linnud rahunevad, rabeledes ja vigastades ennast vähem.
*Luige löögid tiivanukkidega on ohtlikud, neil tuleks fikseerida kindlasti tiivad ja kael; nokk tuleks sulgeda peenikese nööri, mitte kleeplindiga.
*Toonekure puhul on ohtlik ka nokalöök, kuid sellest ohtlikum ja enam kasutatav on ettepoole suunatud löök kokkupandud jalgadega. Lind “toetab” ennast ühe tiivalöögiga õhku ja suunab jalgade löögi sobivas kõrguses ründaja suunas. Parem on tegutseda kahekesi, püüdes võimalusel korraga alla suruda nii linnu selga/kaela kui jalgu, sealjuures mitte lüües ega jalgu vigastades
*Pesa ja poegi kaitstes ning kinnises ruumis ründavad kakud ja teised röövlinnud reeglina inimese pead, abiks on paks müts või vihmavari. Maas olles kaitsevad nad ennast peamiselt küünistega. Püüdmisel tuleb esmalt fikseerida jalad, seejärel tiivad ja pea. Kindad olgu mitmekihilised ja väga tugevad.
*Vareslased on intelligentsed linnud, kes kaitsevad oma poegi väga agressiivselt. Rünnates leiavad nad kõige kaitsetuma koha, võideldes ka juba peos olles ning isegi kaetud silmadega ning rünnakus võivad osaleda ka lähedal asuvad teised sama liigi esindajad.
*Poegi kaitsev kajakas pikeerib õhust (andes enamasti karjumisega “märku”), ohtlikud on nii küünised kui ka nokk.
*Looduse loomulikku eluringi tuleks sekkuda nii vähe kui võimalik ja aidata ainult siis, kui tegu on tõesti abitus olukorras oleva loomaga. Tuleks veel inimestele südamele panna, et metsloomade (sh. lindude) loodusest püüdmine ja kodus pidamine on seadusega rangelt keelatud.
Olulised numbrid abitu metslooma leidmisel:
Päästeamet 112
Keskkonnainspektsioon 1313
Nigula Metsloomade Taastuskeskus 44 51 760, 50 45 891
AET TRUU,
LKK kommunikatsioonijuht
