Paljud, kel maakodu pisut kõrvalises kandis, kust kitsamgi tee kuhugi edasi ei vii, on kohanud teinekord oma õue all kummalisevõitu “turiste”, kes autoga kohale vuravad, aga kui pererahvast askeldamas näevad, siis sõiduki kibekiiresti ümber pööravad ja sõna lausumata lahkuvad.
Kui arupärimistest ei pääse, siis esitatakse totraid küsimusi, näiteks et kas siitkaudu linna ei pääsegi, või et kas teil pole lilli müüa…
Väga suure tõenäosusega on tegemist pikanäpumeeste või nende agentidega, kes pinda sondeerivad, mis majapidamises ripakil ja kas kodu hetkel üksi. Inimesed on tõelises mures ja hädas, sest kõike vajalikku ju edasi-tagasi ei tassi ja enamasti pole ka paikset ja valvsat naabrit läheduses. Politsei on meil teatavasti ressursivaeguses ja alarahastuses, mis tähendab, et võib helistamise peale kohale jõuda mitme tunni pärast…
Ostetakse kõike, mis 40-50 aastat vana
Viimasel ajal sünnitavad vastakaid mõtteid ka ostukuulutused ajalehesabades. Tuntakse huvi vanade märkide, prosside, nõude, keede, postkaartide, raamatute, isegi ammu tehtud (võõraste!?) fotode vastu. Kohe igasugust kodukraami tahetakse. Sageli on kuulutuse juures ka pilt, milline ihaldatav vaas, piimakann või pross just välja nägema peaks, aga mõnel juhul on vähemalt kirjade järgi oodatud kõik, mis vähemalt neli-viiskümmend aastat vana.
Selliseid asju on eakamal rahval tavaliselt üsna hulgaliselt ning kappides ja sahtlites kipub ruumi nappima. Kõik ei oma alati nii suurt emotsionaalset väärtust, et neid alles hoida tasuks, ja enamasti ei jookse just memmedel-taatidel mõni lisaeuro mööda külgi maha. Nii helistataksegi lehes avaldatud numbril ja antakse enamasti oma aadress, sest kus mujal neid asjakesi ikka sortida.
Ärimehe silmad käisid toas vilkalt ringi
Aga miks siis ikkagi need ostukuulutused kuust kuusse, mõned lausa aastast aastasse korduvad? Kas tõesti ajavad sajad kollektsionäärid taga ühesuguseid merevaigukeesid, just sellise disainiga kannukest või vaasikest, nagu pildil näha, ja just nendele ei saada mitte kuidagi pihta?
Tõtt-öelda ei olnud ma sellele vanavarabuumile seni kriitilise kandi pealt mõelnudki, kuni kohtasin üht Lõuna-Eesti väikelinnas elavat sugulast, kes tunnistas, et on vist rumaluse teinud.
Vastanud temagi ühele kribu-krabu-pudi-padi ostukuulutusele ja lubanud lahkesti majja noorepoolse mehe, kes asjad, mida ta justkui ihaldanud oli, kriitilise pilguga üle vaatas, ja ei kippunud sugugi nende eest nii head hinda maksma, nagu lehes lubatud. Vanaproua oli aga juba plaani võtnud, et tahab ülearusest kraamist lahti saada, ja andis lubatu nii-öelda hulgihinnaga ära – tehtud!
Samas riivas aga tema meelerahu asjaolu, et ärimehe silmad toas vilkalt ringi liikusid. Juba oli kaupleja märganud uhket iidvana kella ja vaskuhmrit ja pakkus nendegi eest… no mitukümmend eurot (!). Kaubaks ei läinud, sest proua keeldus, aga…
Kui ta mõni aeg hiljem siiski veel ühele märgi- ja fotohuvilisele helistas, ei andnud ta oma kodust aadressi, vaid tegi ettepaneku linnas nii-öelda neutraalsel pinnal kokku saada. Seepeale rauges kollektsionääri ind kohe tublisti, tema vaba aja limiit sai järsku otsa. Lubadus edaspidi ise ühendust võtta jäigi lubaduseks.
“Vaat siis hakkasin ma tõsiselt mõtlema, et kas külalislahkus igasugu ostjate vastu ehk suur lollus pole ja kas mitte mõnel neist polegi peaeesmärgiks võõras majapidamine üle vaadata?” tunnistas proua.
Jah, mine tea… Ausaid kollektsionääre on meil kindlasti palju, aga igasugu inetuid lugusid tuleb aeg-ajalt siiski ette. Ehk tasuks hoolikalt kaaluda, enne kui telefoni võtate ja võhivõõra oma koju inventuuri tegema kutsute?
KAIE NÕLVAK
