Mõnikord võib toidupakendist leida väikese pakikese kirjaga “mitte süüa” ja sama väljendava pildiga. Kuna pakike on enamasti väike, siis sageli pilti pole ja tuleb piirduda lugemisega. Igal juhul tuleb kirja tõsiselt võtta ja mitte lisada pakikese sisu maitseainesegu pähe toidule, sest see sisaldab üksnes “keemiat”.
Tegemist on ühe pakendiliigiga – aktiivse pakendiga. Nagu nimest järeldada võib, teeb see pakend midagi. Täpsemalt küll teevad pakikeses sisalduvad toimeained -koostisosad, mis absorbeerivad näiteks niiskust, hapnikku, süsihappegaasi, eteeni või hoopis eritavad neid.
Miks selliseid pakikesi toidupakendisse lisatakse?
Toidupakendis sisalduvat niiskust ja hapnikku kasutavad aeroobsed mikroorganismid, kelle elutegevuse toimel toit rikneb. Hapniku toimel halveneb toidu maitse, lõhn (näiteks rasva rääsumise tõttu) ja värv ning seetõttu ei säili toode kvaliteetsena. Eteeni eritavad paljud köögiviljad ning see kiirendab nende valmimist, mistõttu on mõnes tarneetapis vaja eteen pakendist eemaldada, et vili tarnimise ajal üle ei valmiks. Teises etapis tuleb ainet hoopis lisada, et vili oleks tarbimiseks piisavalt küps.
Tavalised pakendid on ette nähtud toidu kaitsmiseks väliskeskkonna mõjude (mikroorganismid, hapnik, veeaur ja päikesevalgus) eest. Aktiivsed pakendid annavad lisakaitse pakendi sees oleva keskkonna mõjude eest, reageerides veeauru, hapniku jt komponentidega. Pakikese sees võib näiteks hapniku sidumiseks olla kas rauapuru, askorbiinhapet; niiskuse sidumiseks silikageeli, aktiveeritud sütt, tseoliiti; eteeni sidumiseks kaaliumpermanganaati või muid aineid. Kui pakike on katki läinud ja selle sisu toiduga kokku puutunud, siis pole toit enam söödav.
Eestis võib selliseid pakikesi leida peamiselt snäkkide ehk suupistete pakenditest.
i
KÜLLI SUURVARIK, toidu üldnõuete büroo peaspetsialist
