Pärnus algas päev Eesti Vabariigi väljakuulutamise monumendi avamisega. 23. veebruaril 1918 kell 20 luges Maapäeva saadik Hugo Kuusner Endla teatri rõdult avalikult ette manifesti kõigile Eestimaa rahvastele. 90 aastat hiljem lavastati sama sündmus taas, kuid seekord peatselt avatavalt monumendilt. Sõna võttis peale presidendi ka Pärnu linnapea Mart Viisitamm ning monument sai kiriku poolt pühitsetud. Ilves rõhutas, et manifest on vägagi tänapäevane dokument ja selle sisu ei tohiks võtta vaid ajaloona. Ta tunnustas tuhandete kuulajate ees neid riigimehi, kes 90 aastat tagasi tegid teoks oma suurima unistuse ? Eesti Vabariigi iseseisvumise.
Noortekonverentsi diskussioon
Jõgeva Gümnaasiumi õpilasesindus oli aastapäevapidustustel esindatud kahe liikmega: Maarja Lillis ja siinkirjutaja. Kooli juhtkond sai kutse Pärnusse konverentsile ?Noorte vabariik? ning monumendi avamise ja kaitsejõudude paraadi tunnistajaks olemine oli konverentsil osalejatele suur lisaboonus.
Noortekonverentsi avamisel rõhutas president Ilves, et oskab tunda pisut kadedust, sest meievanused on kogu oma elu elanud iseseisvas Eestis. Ta rõhutas, et riigi tulevik on tõesti meie teha ja andis mõista, et loob meie peale.
Märt Treieri modereeritud konverentsil astusid üles Jarek Kasar, Linnar Viik ning Tiina T?at?ua. Viimane tõi unistuste täitumise tõestamiseks endaga kaasa MTV Eesti juhi Karoli Hindriksi ja tema omakorda noortebändi Bedwetters solisti.
Muu hulgas arutleti ühiselt Juhan Kivirähki püstitatud probleemi üle ?Vanameelne ühiskond peletab noored?.
Diskussiooni käigus jõuti arusaamale, et kõige olulisemad polegi põlvkondade vahelised konfliktid, vaid lihtsad möödarääkimised ja arusaamatused, tihti mõistmatus. Tuliseks läks saalis alles siis, kui jutt pöördus kooliteemadele: mida ette võtta segavate õpilastega, kuidas käituda mõistlikult endast aastakümneid vanema õpetajaga, kas probleemsed lapsed koolis on vanemate või õpetajate vastutusel.
Miks valatakse rõõmupisaraid
Toomas Hendrik Ilvese pidulikul kontsertaktusel esitatud aastapäevakõne oli harjumatult tõsine. President avaldas küll heameelt, et Eestis sünnib rohkem lapsi kui Euroopas üldiselt, kuid olukord ei ole kiita. Tallinnas, tõsi küll, võib iive jääda tublilt plussi, kuid kui mõelda, et kokku sündis 2007. aastal Eestis ligi 16 000 last, millest vaid alla kolmesaja Jõgeva maakonnas, teeb lihtne matemaatika ikka meele mõruks küll.
See suur number ? 90 ? ei ütle kahjuks noorele inimesele just palju. 18-aastase vanaemagi on kuue- või seitsmekümnendates eluaastates, mis tähendab, et esimesest Eesti Vabariigist tuleb infot hankida vaid raamatukogust ja ajalootundidest. Isegi teine iseseisvumine 17 aastat tagasi ei anna gümnaasiumiõpilasele, rääkimata veel noorematest, mitte mingit pilti nõukogude-aegsest Eestist.
Tuleb hinnata seda, et veel on meiegi koolis ajalooõpetajaid, kes teavad rääkida elust võõra võimu all oma kogemuste põhjal. Niisugune olukord võib tingida selle, et noored ei oska hinnata Eesti vabadust, sest nad ei ole kunagi kogenud selle puudumist; president Ilvese kadedusetunne oleks seega pisut põhjendamatu. On harjutud, et koolitundides saab vabalt oma arvamust avaldada ja põhjendatud seisukohti välja tuues isegi õpetajale vastu vaielda. Ei osata ette kujutadagi, et poodides ei olnud piisavalt vorsti ja muid kaupu ja et väljaspool Nõukogude Liitu toodetud rõivaid polnud võimalik osta.
Näinud eelmisel suvel koolinoorte laulupeol, kuidas isamaaliste laulude ajal inimesed, kes vähemalt kolmkümmend aastat vanad, valasid rõõmupisaraid, ja ka paljudel noorematel olid silmad märjad, sai mulle lõplikult selgeks, kuidas meie inimesed tunnevad siirast rõõmu, et meil on Eesti Vabariik.
MARI-LIIS SAAR,
Jõgeva Gümnaasiumi õpilane
