Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas saatis 10. märtsi öösel Reformierakonnale kirja, milles rõhutas Euroopa Parlamenti pürgivate inimeste teadmiste mitmekülgsuse olulisust.
“Europarlamendi saadik peab suutma kaasa rääkida. Tal peab olema pädevust, asjatundmist, et osaleda suurte küsimuste arutelul. Eestist valitud parlamendisaadik ei saa üles ärgata ainult siis, kui kuuleb sõna “Venemaa”,” kirjutas Kallas. „Euroopa Liidu ja Venemaa suhted on kahtlemata väga oluline teema ja meil pole põhjust häbeneda ega varjata oma teadmisi selles vallas. Aga see pole lihtsalt sugugi mitte ainuke asi, millest Euroopa tulevik sõltub.”
Tõepoolest, Kallase kirjast järeldub, et üksnes Vene-temaatikast jääb väheks, et Eestis valimiskampaaniat läbi viia. Kuid muidugi ei saa Venemaast ja seega ka ELi ühisest välis- ja julgeolekupoliitikast ei üle ega ümber.
Järgmise Euroopa Komisjoni koosseis
Siiski, saamaks selgust, missugused võiksid olla teemad 7. juunil peetavatel Euroopa Parlamendi valimistel Eestis, tuleb teada kõigepealt kahte asja. Seda, mida üldse saab Euroopa Parlament otsustada, ja seda, mis Eesti inimesi huvitab.
Tegelikult otsustab Euroopa Parlament üha rohkem. Juba 1997. aasta Amsterdami leping andis europarlamendile senisest enam võimu, kuid nüüd on parlamendi pädevuses olevaid alasid veelgi juurde tulnud.
Esimene uue parlamendi tuleproov saabub siis, kui saadikud hakkavad arutama järgmise Euroopa Komisjoni koosseisu. Võib-olla ei puuduta see otseselt Eesti inimeste elu ja heaolu, kuid meilgi ei tohiks olla päris ükskõik, kes komisjoni järgmised viis aastat juhib. Ja kas Siim Kallas jätkab komisjoni volinikuna.
Euroopa Parlamendil on palju öelda eeskätt Euroopa Liidu eelarve koostamisel ning tööhõive ja regionaalpoliitika kujundamisel. Et eelarveküsimused kerkivad üles tavaliselt korra seitsme aasta jooksul (sest just selleks perioodiks koostatakse eelarvekava), võiks valimisdebati tulisem osa keskenduda just tööhõivele ja regionaalpoliitikale.
Pealegi ei ole tööhõiveküsimused tuulest võetud. Igaüks teist teab praegu kedagi, kes on kaotanud töö, või olete ise töö kaotanud. Majanduskriis on tabanud Eestit päris karmilt ja mõned skeptikud arvavad, et aasta lõpuks võib töötute üldarv kasvada enam kui saja tuhandeni.
Kas Euroopa saab siin midagi ära teha? Mai algul peavad ELi riigijuhid eraldi tööhõive ülemkogu. Töökohtade kaitsmine ja samas mitte protektsionismi reele astumine on kindlasti raske ülesanne. ELi siseturg on suurepärane saavutus, mille üheks näiteks on olnud ka töökohtade võimalikkus teistes liikmesriikides. Nendel teemadel võikski debatt ka Eestis areneda.
Inimesi huvitavad tööhõive küsimused
Eelmise aasta lõpus TNS Emori osalusel läbi viidud Eurobaromeetri uuring näitas, et inimesi huvitavad eelkõige majanduse ja tööhõivega seotud küsimused. Seega on tööhõive teema, mis kattub nii Euroopa Parlamendi pädevuse kui ka inimeste huviga. Võib öelda, et see ongi igapäevane elu.
Tööhõivega on seotud ka teine suurem Euroopa Parlamendi teema – regionaalpoliitika. On ju ilmselge, et kui Euroopa Liidu raha soodustab regioonides arengut ja uusi projekte, tekib juurde ka uusi töökohti. Valuline küsimus on siinkohal haldusreform, kuid see jäägu kohalike omavalitsuste valimiste ja Eesti valitsuse teemaks.
Ent Euroopa Liidu regionaalpoliitika üheks põhieesmärgiks on olnud liidu võimalikult terviklik ja ühtlane areng. Siseturg ei saa normaalselt toimida, kui elatustaseme erinevused ühenduses liiga suureks kasvavad. ELi laienemine 2004. ja 2007. aastal küll kasvatas neid erinevusi, kuid viie aastaga on Ida-Euroopa, sealhulgas Eesti, siiski “vanadele olijatele” tublisti järele jõudnud.
Nüüd, majanduskriisi tingimustes, tuleb mõelda, kuidas saavutada uus kasv ja kuidas kasutada võimalikult palju ära Euroopa abi. Kuidas võiksid Eestist valitud Euroopa Parlamendi saadikud suunata regionaalpoliitilisi otsuseid nii, et parimal moel järgitaks nii Euroopa kui ka Eesti huve? Need on jällegi küsimused, mis peaksid potentsiaalse valija pead vaevama.
Ja lõpuks võib tulla tagasi ka Siim Kallase kirja juurde. Eesti inimesi huvitab kindlasti ELi ühine välis- ja julgeolekupoliitika. Eurobaromeetri uuring näitas, et tervelt 97 protsenti Eesti elanikest oli kuulnud Gruusia konfliktist, neist 46 protsenti on kursis ka selle tagamaadega. Valimisdebatti arvestades oleks aga oluline teada, et konflikti lõppemisel nähti selles kõige suuremat rolli Euroopa Liidul (28 protsenti).
Nii et Venemaa küll, aga mitte alati ja mitte liiga palju. Tühja kõhuga tavaliselt välispoliitika peale ei mõelda. Ent kindlasti võiksid meie saadikutest kujuneda inimesed, kelle käest Venemaa kohta nõu küsitakse ja kelle seisukohtadega arvestatakse. Siinkohal tuleb taas silmas pidada, et küsimuse all on terve Euroopa, mitte ainult Eesti huvid. Süüdistused russofoobias on olnud väga kerged tulema.
On ka selge, et kui perioodil 2004-2009 sai mõne asja Ida-Euroopa liikmesriikide saadikute kogenematuse arvele kanda – ikkagi esimene kord Euroopa Parlamendis —, siis nüüd on see aeg möödas. Eesti saadikud peavad näitama, et on Euroopa Parlamendis kogenud ja suudavad võtmeküsimustes kaasa rääkida.
Julgust lisab veel teadmine, et sama Eurobaromeetri uuringu järgi on kõige tuntum Euroopa Liidu institutsioon endiselt Euroopa Parlament, mida teab üheksa inimest kümnest. Pealegi kaldub Euroopa Parlamenti usaldama 61 protsenti Eesti kodanikest. Säärast usaldust ja tuntust ei tohi muidugi kuritarvitada. Mis muud kui 7. juunil valima.
Erkki Bahovski on Euroopa Komisjoni Eesti esinduse meedianõunik. See artikkel väljendab tema isiklikke vaateid.
ERKKI BAHOVSKI
